Andrei Sõritsa: Millal on vaja surrogaatema?
Samal ajal võeti vahepeal vastu seadus, mille kohaselt surrogaatsus oli keelatud. Ja nüüd on see teema jälle päevakorda kerkinud seoses sellega, et patsiendid, kellel see probleem esineb, on probleemi lahendamiseks pöördunud nii arstide ning seejärel ka eetikakomitee ja sotsiaalministeeriumi poole.
Vajadus surrogaatsuse järele ilmneb eelkõige juhtudel, kui naisel puudub emakas, mis võib juhtuda näiteks pärast ebaõnnestunud aborte, sünnitust või operatsiooni või mis on seotud emaka kasvajate ja vähiga. Emaka puudumine on absoluutne näidustus surrogaatluseks. On olemas ka emaka muutused, mis on samuti tekkinud seoses põletiku või operatiivse vahelesekkumisega, näiteks emakaruum, kus laps peaks arenema, on kinni kasvanud või see on defektne või on emakas väärarenguga. On olemas ka suhtelised näidustused surrogaatemaduseks.
Asendusema võib kanda konkreetselt selle pere sugurakke, kes vajab sellist lahendust, näiteks naisel, kellel ei ole emakat, võib munasarjafunktsioon olla küll säilitatud ja temalt on võimalik võtta munarakke, ning tema abikaasal on spermatosoidid ja surrogaatema kannab nende last, aga on olemas ka variante, kus surrogaatema viljastatakse kunstlikult abikaasa spermatosoididega.
Tegu pole mitte surrogaatema abikaasa, vaid mehega, kellele edaspidi laps jääb. Sellisel juhul surrogaatema ise lihtsalt kannab oma bioloogilist last, aga mees on teisest perest ja peale sünnitust annab surrogaatema lapse teisele perele, kus mehel on oma seaduslik abikaasa. On võimalik ka variant, et surrogaatema kannab nii doonori munarakust kui doonori spermatosoidist viljastatud last, kes antakse edaspidi perele.
Arsti silmade läbi on olemas surrogaatsus, mida võib vaadelda erinevatest aspektidest lähtuvalt. Üks on huvid. Lastetu pere huvid, tulevase lapse huvid ja riigi huvid. Ja nende aspektide arutamisel võetakse arvesse, et kui me vaatame pere huve, siis sageli on selge, et loodus on kodeerinud inimese nii, et ta tahab saada oma last. Kui selliseid kodeeringuid ei oleks, siis oleks ju populatsiooni palju paremini võimalik reguleerida. Näiteks kuulutada, et meil ei ole rohkem lapsi vaja, kuna maailmas praegu populatsioon pidevalt kasvab - pigem seisame me ülerahvastatuse probleemi ees. Ja lastetuse probleem maailma arengus ei ole aktuaalne.
Samas on olemas konkreetse pere ja konkreetse naise-mehe huvid, kus on konkreetne naine, kes soovib enda last saada ja konkreetse mehega, mitte ükskõik missugust last, keda kasvatada, sest puhtteoreetiliselt on Eestis võimalik võtta laps lastekodust või võtta Aafrikast, kus on sünnitatud väga palju lapsi, kes seal surevad ja kellel ei ole tulevikku.
Miks siis mitte võtta mingi laps kuskilt sealt ja ta üles kasvatada? See on küll heategu ja sellesse probleemi suhtuvad inimesed kindlasti kaastundega, kaastunne on kohe kindlasti selles programmis olemas, sest sellepärast lapsi lapsendatakse, aga samas on esikohal ikkagi programm, mis sunnib inimesi saama oma last/järglast.
Olgu ta lühike või paks, pikk või kiilaspea, kõnedefektiga või kurt-tumm, aga ta on ikkagi minu laps, tükike minu ihust. Miks siis inimestel on just nii, et nad tahavad eeskätt oma last saada? Me ei tea vastust sellele küsimusele. Võib-olla see on geneetiliselt determineeritud, et just see on see, miks ema või vanemad hoolitsevad oma laste eest, miks ema peale sünnitust ei jäta last isale ja ise ära ei lähe, miks inimestel on nii ema kui isa, kes hoolitsevad nende eest.
Seda peetakse normiks või standardvariandiks, kuigi on olemas erinevad kõikumised ja kahjuks osa lapsi kasvavad ilma isata ja mõned on ka ilma emata ja on olemas ka lapsi, kes kasvavad ilma kummagi vanemata. Kui perel on selline probleem, et ta tahab oma last saada, siis selle probleemi lahendamiseks ongi arenenud meditsiin ja tänapäevased tehnoloogiad. Näiteks kunstliku viljastamise puhul, kus esimene kehaväliselt viljastatud laps sündis 1978. aastal Inglismaal, oli ka väga palju diskussiooni selles üle, et kas seda on maailmale vaja ja kas need pered, kellel on probleemid lastetusega, ei saaks kasutada lastekodulapsi.
Tuleb märkida, et 30 aastat tagasi oli lastekodulapsi veel rohkem kui tänapäeval ja siiski aeg on näidanud, et meditsiin areneb ja seda on inimestele vaja, inimestele, kellel oma reproduktsioonifunktsioon on häiritud ja neile, kes ikkagi tahavad oma last saada. Surrogaatsuse puhul on sama asi, et kui naine ei saa last kanda, siis paljudel säilib siiski variant saada oma nn geneetiline laps kasutades surrogaatema.
Arsti aspektist - kui on võimalik lahendada mingi probleem looduses, mis tehniliselt on võimalik, siis miks mitte. Puhttehniliselt ei ole vahet, kelle rakke kasutada ja kellele neid siirdada. Tänapäeval kehavälises viljastamises surrogaatsus on pigem juriidiline, sotsiaalne, eetiline ja/või riiklik probleem kui meditsiiniline.
Meditsiinilisest aspektist on muidugi väga suur osa psühholoogilisel momendil, mis on kindlasti surrogaatsuse puhul mitmetahuline - nii asendusema puhul, kes kannab seda last ja ta annab ära, kui ka pere jaoks, kes ootavad seda last, kellele ta antakse. Selle kohta on tehtud väga palju erinevaid psühholoogilisi uuringuid ja nende peal täna pikemalt ei peatuks, sest kindlasti on kõik inimesed erinevad ja psühholoogilised reaktsioonid on erinevad, aga arstina ma näen, et inimestel peab olema valikuvõimalus, sest ei saa inimeste eest ära otsustada, et psühholoogiliselt pea ees vette hüppamine on pingeline ja hirmuäratav ja kõigile kindlasti ei sobi.
Aga samal ajal on see valikuvõimalus ja kindlasti on inimesi, kes hüppavad vette ja sageli ka tundmatus kohas ja mõnikord murravad nad oma kaela ja me võime sellest küll rääkida ning seda juhtub praktiliselt igal aastal Eestis ja me võime teada, et see ei ole hea asi, et miks siis mitte luua seadus, mis keelab pea ees vette hüppamist, samal ajal kui kehtib üleriigiline regulatsioon, mis annab inimestele võimaluse endal otsustada oma elu üle, see on suurem piirang ja ma arvan, et see vabadus ongi see, kuhu inimesed tahavad jõuda.
Surrogaatsusest rääkides on väga tähtis aspekt see, et kes see on, see surrogaatema. Euroopas ei loeta eetiliseks kui surrogaatema on lihtsalt valitud võõras inimene, kuigi näiteks rääkides Soome arstidega, pani mind imestama, et seal surrogaatemaduseks valitakse ja lubatakse ka näiteks sõbranna.
Minu imestuseks, arvestades Nõukogude mentaliteeti, olen küsinud, kuidas on võimalik, et sõbranna on surrogaatema, sellepärast et Nõukogude psühholoogia juures, kui inimene kuulutab ajalehes, et ma vajan surrogaatema, kes on nõus nimetab ennast minu sõbrannaks ja ma maksan selle eest näiteks 5000 dollarit, siis ma arvan, et sõbrannade hulk, kes nimetavad ennast sõbrannadeks lasteaiast saadik oleks väga suur. Samal ajal Soome arstid ei saanud ka sellest nn Nõukogude mentaliteedist aru, nad ütlesid jaa, nende paaridega töötavad psühholoogid, kes teevad kindlaks, et tegemist on ikkagi lähedaste inimestega, kes doneerivad ja on nõus üksteist aitama. Seda peetakse eetiliseks ja see on lubatud ja seda on ka tehtud. Paljusid peresid, kes on pöördunud ka minu poole, olen ma proovinud organiseerida Soome, aga soomlased ei võta Eestist paare, kuigi nad on aidanud paare Rootsist ja Taanist.
Kui me räägime, et sellist probleemi on võimalik mõnikord lahendada pereringis, kus on surrogaatemaks õde või ema, kes on nõus last kandma, siis seda loetakse üldiselt eetiliseks ja siin ei ole otseselt ärilist eesmärki, kuigi elus võib esineda ka õdede või pereliikmete vahel ärilisi suhteid ja kus näiteks lapsed peavad vanematele maksma üüri korteris elamise eest, elades täiskasvanutena koos vanematega või muud taolised situatsioonid, siis teoreetiliselt on ka siin võimalik äriline aspekt, aga samal ajal on see kõige eetilisem variant teise inimese keha kasutamiseks.
Näiteks kui me räägime variantidest, mis on olemas tänapäeval Ameerikas, kus on võimalik Interneti teel valida endale sobiv doonori sobiva hariduse, ninaprofiiliga jms-ga, tutvuda tema ja ta eluvaadete ja ellusuhtumisega ja seejärel raha eest tellida endale võimalus, et see doonor kannab minu last ja pärast antakse juriidiliselt see laps üle. Seda ei loeta eetiliseks, kuigi see maailmas eksisteerib ja pered on saanud endale niimoodi lapsi nii USA-s kui ka näiteks meie kõrval Venemaal. On teada, et tänapäeval on ametlikult võimalik Peterburist, Moskvast või Ukrainast tellida endale surrogaatema, kes kannab sellist last.
Seega kui see on lapse aspektist aktsepteeritav, riigi aspektist aktsepteeritav, vanematele vajalik ja see on ühtlasi ka eetiline, siis ma arvan, et see ei peaks olema keelatud ja see on vabadus. Muidugi on ka inimesi, kes arvavad teistmoodi, et pigem mul ei ole last, kui laps kasvab teises emakas, pigem ma lapsendan lapsi lastekodust, kui kasvatan oma lapsi. Miks mitte, see on ka vabaduse võimalus ja see on nende inimeste valikuvõimalus, seda ju ei keelata, miks peaks siis surrogaatsus keelatud olema?
