Sattusin hiljuti kuulama Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma seminari, kus nad avaldasid arvamust, et eestlased on Teise maailmasõja ajas kinni, kuna nad ei ole leidnud sündmust, mis mõnes mõttes lunastaks selle valu. Kõigil on huulil küsimus, miks me ei hakanud vastu, miks me kaotasime nii haledalt?

Mulle tundub, et me võiks sellest sündmusest lahti lasta. Tegemist oli väga kohutava katastroofiga eesti rahva jaoks, kuid tegelikult kaotasime me siis lahingu, aga mitte sõja. Sõda kestis edasi veel aastani 1991.

Vahepeal olid väga pikad ja rasked aastad, mille käigus me astusime eestluse, eesti keele ja rahva säilimise nimel tugevalt ning kavalalt vastu suurriigile. Ja me võitsime!

20. augustil 1991 kuulutas Eesti välja iseseisvuse. See on kuupäev, millal meie jaoks tegelikult lõppes teine maailmasõda ning Eesti võitis sõja suure türanni vastu. Saage aru kallis rahvas, me oleme võitnud maailma ühte võimsamat riiki, me elasime üle sõja kõige raskemad ajad ja me saime vabaks.

Teine maailmasõda oli meie jaoks raskete tagajärgedega, meie kõigi pered on seda tundnud, kuid me võiks sellel nüüd minna lasta. Me saime oma riigi, nii nagu soovisid paljud need, kes hukkusid Eesti iseseisvuse eest.

Jätaks selle ajalookäsitluse ja teadvustamise ajaloolaste pärusmaaks ning laseks oma hingest valu välja. Me ju ikkagi lõpuks võitsime ja laulev revolutsioon oli kaunis viimane võit selle kohutava sõja lõpus.