Anu Hermlin: "Ilvesejaht" kaitseb suurtööstureid
Kuid Eesti ajakirjanduse hea tava kohaselt on selgi korral olulisele küsimusele fokuseerumise asemel nõiajahiga tegelema asutud. Tundub, et Ilvesejaht teenib mitut eesmärki.
Esiteks on Evelin Ilvese liistule tõmbamine kasumlik tegevus. Evelini pilt Arteri esilehel müüb juba iseenesest hästi. Eestlasele ju ei meeldi mõtlevad inimesed, eriti kui nad on avaliku elu tegelased. Sellistel positsioonidel on harjutud nägema tühja pilguga bürokraate (kui nad on mehed) või siis anusaagimeid, keda on lihtsalt ilus vaadata (kui nad on naised). Kuid naine, kes ei suuda isegi presidendi kõrval vait ja vaga olla, ajab ristiinimese tigedaks ja tekitab mõistagi sensatsiooni.
Teiseks, kui keegi puutub püha lehma ehk üritab päevavalgele tuua suurtöösturite hoolimatuse rahva tervise suhtes, siis on ajakirjanduse püha kohus rahvas maha rahustada. Ja kuidas seda paremini teha, kui mitte info avalikustajat naeruvääristades? Pruugib vaid manada lugejate silme ette nurga taga „luuravad transrasvhapped“ ning manitseda lugejat „mitte õudusest lehte käest virutama“, kui juba ongi tegemist satiiriga ja proua Ilvese tõsised püüdlused Eesti laste tervise eest seista asetuvad kõverpeeglisse.
Pullerits esitab küsimuse: „Kui kõik kanalid pasundavad, et eelistage eestimaist, siis mis signaali saadab see, kui esileedi, kes peaks olema ka esipatrioot, astub vastu Kalevile, ühele Eesti armastatumale ettevõttele?“ Mnjah. Võtab sõnatuks. Eestimaist tuleb siis eelistada igal juhul? Ükskõik, kas see on hoolimatu, kasumiahne või rumal? Kui eestimaine, siis patriootidena olgem igal juhul poolt? Väärt mõtted.
Kommivabriku turundus- ja müügidirektor Monika Heinrand tõdeb, et Ilvese avaldust on väga kurb kuulda. „Ilmselt on Eesti esimene riik maailmas, kus esileedi kasutab oma positsiooni avalikuks rünnakuks ühe populaarsema kaubamärgi vastu.“
Arusaadav, et turundusdirektoril on kurb, kui tema toodangu ohutus kahtluse alla seatakse. Minul on aga kurb olnud aastaid, sest mitte ükski avaliku elu tegelane pole siiani võtnud sõna mitte ühegi inimese tervist kahjustava sigaduse vastu, millega keemiatöösturid (nimetatakse ka toiduainetetöösturiteks) igapäevaselt tegelevad.
Miks ei ole seda näiteks ükski poliitik teinud? Sest see kahjustaks oluliselt tema mainet ja kärbiks valijaskonda. Miks ei ole seda siiani teinud ükski arvestatava reputatsiooniga arst ega toiduainetetehnoloog? Selsamal põhjusel — väljendades tõsist kriitikat toiduainetetöösturite suhtes seaksid nad ohtu enda heaolu. Kes ikka viitsib sõna võtta, kui on teada, et kolleegid sind pärast seda viltu vaatavad ja võib olla sinust sootuks lahti tahavad saada? Milleks oma nahka turule viia, kui vooluga kaasa liuelda on palju mõnusam?
Ja mis sellest, et kõikide nende kantserogeenide sissesöömisest (transrasvad, toiduvärvid, säilitusained, maitsetugevdajad, emulgaatorid) on enamik Eesti lastest allergilised? Nende jaoks on ju ravimitööstusel ravimid!
Palun siinkohal mitte esitada vastuargumente statistika näol, mis „tõestab“, kui väike protsent Eesti lastest on tegelikult allergilised. Statistikat saab teha siiski ainult nende näitajate põhjal, mis jõuavad statistikasse. Kui palju on aga neid lapsi, kelle puhul allergiatestid ei näita midagi, aga kes on ilmselgelt allergilised? Kui palju on neid allergilisi lapsi, kes pole kunagi allergiateste teinud ega allergoloogi juures käinud? Nende kohta statistikat ei ole, aga neid on väga palju.
Miks siis osad vanemad oma lapsi allergoloogi juurde ei vii? Sest sageli ei saa vanemad üldse arugi, et tema lapse sümptomid võiksid olla allergilist päritolu. Üldlevinud arusaama kohaselt on allergiline reaktsioon midagi sellist, mis on kas naha peal või siis taskurätikus näha. Kui aga sümptomid väljenduvad muul moel, peetakse seda tihtipeale lihtsalt „sagedaseks haigestumiseks“. See, et haiguste algpõhjuseks võivad aga olla „toiduga“ sissesöödud mürgid, mis toimivad allergeenidena, seda ei teata. Kuna apelleeritakse mingile müstilisele „tervisekaitsesüsteemile“, siis ostetakse oma lastele supermarketitest aina uusi ja uusi allergeene.
Heausksed tarbijad eeldavad, et igasugustele lisaainetele kehtestatud piirnormid on sellised, mis tagavad inimestele ohutuse. Jah, seda nad mingis mõttes ju teevadki. Teadaolevalt pole veel ükski laps vahetult pärast asovärvidega kommmide söömist hinge heitnud. Samuti pole teada ühtegi juhust, kus vahetult pärast transrasvadega maiustamist oleks inimesel avaldunud vähisümptomid. Ainult et — mida see meile peaks tõestama? Kas kantserogeenide ohutust? Kas kõik, mis kohe ei tapa, on ohutu?
Tundub, et selline arusaam ongi meie ühiskonnas omaks võetud. Kui inimene haigestub keskeas vähki, siis ei ole ju mitte mingil moel võimalik kindlaks teha, kui palju olid tema haigestumises süüdi transrasvad, mitme protsendi ulatuses kunstlikud magustajad ja mitme protsendi ulatuses muud mürgid. Ja kuna seda pole võimalik tagantjärgi tuvastada, siis teeme kollektiivselt näo, nagu siin ei olekski võimalik midagi ära teha. Inimesed lihtsalt haigestuvad ja lihtsalt surevad!
Tegelikult oleks Pullerits võinud oma artiklis paari sõnaga ka sellel peatuda, mida see kentsakas, nurga taga luurav transrasv endast üldse kujutab.
Lühidalt öeldes tekitab transrasv raku metabolismis kaose. Hüdrogeniseerimise käigus muutub rasvhappes tavapärane vesiniku kaksiksidemetega ahel kunstlikuks, st selliseks, mida looduslikes rasvades ei esine. Normaalsed keemilised protsessid saavad aga rakus aset leida ainult juhul, kui vesiniku aatomid asetsevad teatud kindlas järjestuses. Hüdrogeniseerimine tagajärjel tekitatud kaose tõttu raku ainevahetuses hakkavadki toimuma soovimatud keemilised reaktsioonid, mis võivad viia raskete haigusteni.
Kuigi teadlased on tuvastanud seosed transrasvade ja terve rea haiguste vahel (ateroskleroos, diabeet, immuunsüsteemi häired, sünnidefektid, steriilsus, imetamisprobleemid, probleemid luude ja liigestega, seksuaalfunktsioonide häired, suurenenud kolesteroolitase), ei ole sellised uuringutulemused kuigi laialt levinud ega kuigi tõsiseltvõetavad. Miks? Sest need tulemused ei sobi suurtöösturitele. Kui täpne olla, siis tuvastasid teadlased transrasvade tugeva seose vähki haigestumisega juba 1940-ndatel.
Paraku on transrasvade probleem ainult jäämäe veepealne osa. „Vee all“ hulbib terve trobikond kemikaale, mida toiduainete lettidel müüdavatele toodetele lisatakse.
Mida näiteks oleks vaja, et eemaldada kodumaistest jäätistest E407 ehk kantserogeenne karrageen? Ma usun, et selleks oleks vaja E407 jäätisest eemaldada (lisades kasvõi pisut enam E440 või E412). Aga millegipärast seda ei tehta. Tõenäoliselt saab E407-ga jäätisele odavalt ja kiiresti mõnusa kontsistentsi. Kui seda mitte lisada, peaks keegi hakkama mõtlema, mida kasutada selle asemel, et peamiselt veest, hüdrogeniseeritud rasvadest, guarkummist, lõssipulbrist, vadakupulbrist, E410-st, E471-st ja tselluloosist koosnev ollus ikka veel jäätise moodi välja näeks. Lisada rohkem koort? See oleks sulaselge raiskamine.
Karrageen põhjustab soolestikus, prostatas ja rinnanäärmes halvaloomuliste kasvajate teket. Teadlased on tõestanud, et maohappe ja soolestikumikroobide toimel lõhustub isegi looduslik karrageen kantserogeenseks, vähendatud molekulaarmassiga karrageeniks. Kuid need ei ole mõistagi mingid tõsiseltvõetavad argumendid.
„/-/transrasvu sisaldavaid komme tuleks vitsutada Tipi-Täpi soovituse järgi, kahe suupoolega ja vahetpidamata, enne kui need ohtlikuks muutuvad, “arvab Priit Pullerits.
Kuidas võtta. Tegelikkus on see, et inimesed ju vitsutavadki transrasvu kahe suupoolega. Sest ega siis kommid pole ainsad, mis transrasvu sisaldavad. Võtke aega, kallid ajakirjanikud, istuge maha mõne koolimaja lähedusse ja vaadake, mida teevad koolilapsed pärast kooli. Kui paljusid lapsi ootab pärast koolipäeva köögilaual tervislik, puhas ja täisväärtuslik toit?
Lapsevanemad on ju tööl. Ja oravarattas iseennast taga ajavate vanemate lapsed toituvad friikartulitest, pitsast, kartulikrõpsudest, popcornist, hamburgeritest, saiadest, pirukatest, kookidest, jäätisest ja kohukestest. Sekka muidugi Coca-Colat ka. Paraku koosneb kõik see, mida laps kiiruga pärast kooli poeletilt nälja kustutamiseks haarab, transrasvadest ning muudest keemiatööstuse produktidest. Toiduained on need tooted üksnes nime poolest.
Seega ei arvesta need piirnormid, mis on transrasvade ja muude mürkide sisaldusele kehtestatud, kahjuks selle suundumusega, mis tänapäeva ühiskonnas maad on võtnud — nimelt sellega, et inimese toidulaud peamiselt transrasvu sisaldavatest produktidest koosnebki. Need nn normid on ju niikuinii kehtestatud suhteliselt arhitektuursel meetodil (ehk siis lakke vaadates). Kui aga arvestada seda, et ühe koguse normi piiresse jääva toote söömise asemel sööb laps päevas kümne- või kahekümnekordse koguse sellist toodet, siis millisest ohutusest me veel räägime?
Vähe sellest, me koostame restoranides eraldi lastemenüüd ja paneme sinna kirja kõige kantserogeensemad keemiatooted. Olete vast näinud? Friikartulid ja viinerid on ju kõikides lastemenüüdes esikohal!
„Igatahes oleks see äärmusradikaalne ja mõtlematu samm, kui transrasvhapete pärast puhkenud kommisõjas läheks keegi Kalevi komme prügikonteinerisse kallama. Sest need rasvad, erinevalt rahva seas levivaist legendidest, ei kogune organismi samamoodi nagu kahjulikud raskemetallid, kinnitab Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi direktor professor Raivo Vokk.“
Muidugi ei viska ma neid prügikonteinerisse, sest ei näe ühtegi põhjust neid üldse koju tuua. Mis aga puutub võrdlusse raskemetallidega, siis tõsi see on, et transrasvad ei käitu sarnaselt raskemetallidega ega kogune ajusse. Nad ei kogune eriti kuskile, nad tarbitakse organismi poolt ära ühtlaselt. Inimese peensool, mis ei ole geneetiliselt ette nähtud transrasvu välja selekteerima, lubab nendel imenduda ja organism kasutab neid analoogselt muude looduslike rasvadega kudede ülesehituseks. Süües transrasvu hakkame piltlikult öeldes nendest koosnema.
Niisiis on probleeme meie eestimaise toiduainetetööstusega rohkem kui küllalt. Kuid kõige suurem probleem seisneb siiski selles, et inimestele meeldib pead liiva alla peita. Seda teevad töösturid ise, seda teevad tervisekaitseametnikud, seda teevad arstid, ajakirjanikud. Teeme näo, et kõik on korras, juriidiliselt muidugi.
