Harri Kingo: Kurjus ja vägivald

On kaks mõistet, mille üle pole eriti vaevutud mõtlema ja mida seeläbi aetakse pahatihti omavahel kas segamini või peetakse samatähenduslikeks. Ja on paratamatu, et sellise eritlematuse või väära samastamise tõttu ei osata ka ise omaenese tegude ja käitumise puhul sageli aru saada, mida tegelikult tehakse — mis on ühe või teise teo (ka sõnalise) sisu, mis on aga selle teo (või sõna) vorm. Jutt siin mõistetest “kurjus” ja “vägivald”.

Paljudel on ekslik arvamus, et ideaalne inimene peab sallima kõike, mida talle tehakse või öeldakse, et “üks tõesti õige inimene” peab olema alati ja eranditult vagur, tasane, leplik, tolerantne igas olukorras ja igaühe vastu, et tal ei tohi olla negatiivseid emotsioone, veel vähem aga sõnu või tegusid.

Üks imaginaarne (siin tähenduses — ettekujutletav) ideaalinimene peaks olema nagu… tõepoolest — avalik kusepost, kelle pihta esimene mööduja võib oma häda rahuldada! Selline “ideaalinimene” on aga reaalelus tõesti sama vähereaalne ja otseselt võimatu nagu seda on ka arv, mille ruut on miinusmärgiga (imaginaararv — i).

Need ekslikud vaated on kantud arusaamatusest mõistete “kurjus” ja “vägivald” tähenduslikust vahest. Emotsionaalselt ollakse varmad deklareerima: “Vägivald — paha! Sallivus — hea!”, sisuliselt aga ei käi sellised loosungid praktilise eluga kokku ja pole järgitavad.

Kõige vähem tulenevad sellised pealiskaudsed arusaamad aga Jeesuse õpetusest kui Õhtumaise moraali ja eetika lähtealusest. Tavaliselt arvatakse selline kõikesalliv, kõigetolerantne suhtumine õigeks Piibli õpetussõna pärast: “Kes sind lööb vastu kõrva, sellele paku ka teine; ja kes sult võtab kuue, sellele ära keela vammust.”

See õpetussõna aga ei räägi mitte vägivallatusest vaid kurjusetusest. Nende kahe mõiste vahel on oluline vahe ja sellest õpetussõnast ei tuleks välja lugeda tingimusetut vägivallatuse nõuet vaid hoopis kurjale kurjusega mittevastuhakkamise nõuet.

Teine ekslik arusaam ongi esimesega otseselt seostud — ei osata teha vahet nende kahe — kurjuse ja vägivalla vahel.

Kurjus on destruktiivsus — isiku käitumise sisemine motiiv, eesmärk ning saabuv reaalne tagajärg — kas füüsiline, intellektuaalne või vaimne allakäik. Vägivald on jõu rakendamine — isiku käitumise vorm — tegevus, millega sekkutakse aktiivselt teise isiku vabasse tahtesse.

Vägivald kui käitumise vorm — jõu rakendamine — on seni tähenduseta, kuni pole selge tema sisu — kas ta on ajendatud kurjusest või loovusest (headusest), kas ta on suunatud kurjuse või loovuse vastu.

Kurjus nõuab sageli, et sellele astutaks vastu vägivallaga — välise tahteakti (sõna, teo) kui mingis vormis jõu rakendamisega, et reaalne sisuline kurjus kui destruktiivsus peatada. Ja kurjus on vaja peatada, muidu ta laastab ja hävitab inimese ja isiksuse ning sellega ei saa ega tohi leppida kunagi, selle suhtes ei saa olla salliv ja tolerantne.

Kurjusele vägivallaga vastuastumist ei tohi kunagi ära segada kurjuse enesega. Selline vastuhakkamine kurjusele võrdub loovuse — headuse — aktiivse toimega kurjuse vastu.

Jeesus oli sageli vägivaldne oma sõnades, lausa järsk, purustades mõne vale vaate ränkade sõnadega. Tema hävitavaid sõnu said kuulda praktiliselt kõik — variserid, tölnetid, kirjatundjad… ja nii sageli isegi ta omad apostlid ja lähimad jüngrid! Kord vähemalt oli ta vägivaldne lausa füüsiliselt — lükkas ümber rahavahetajate lauad ja ajas nad Jeruusalemma templist välja.

Tavaline ettekujutus Jeesusest on kui süüta tallekesest, kehastunud tolerantsusest, valimatult kõigesallijast. Kes on aga veidigi vaevunud lugema, uurima, mõtlema ja järeldama, sellele ilmneb, et Jeesus oli väga sirgjooneline, otsekohene ja kui vaja, terav. Kui ta oli täis viha, nördimust, pettumust, kibestumust, kurbust ja lootusetust inimeste pärast, siis olid need tema õiglased ja loomulikud tunded ja ta elas neid läbi ja ka välja ega ei püüelnud võltsvagaduse poole. Jeesus, kuigi jumalik, oli oma maises olemises maine inimene — nagu ta ise ennast nimetas — Inimese Poeg — inimene inimeste seas, kuid temas polnud kurjust — jumalikus puudub kurjus täielikult ja üldse.

Meie elust ja olust — kurjusest ja vägivallast selle taustal?

Sageli pole mõtlematud vägivalla eitajad eneses vahet teinud mõistete “kurjus” ja “vägivald” kui tegude sisu ja vormi vahel. Sellele, kes on tegelikult loovuse eest aktiivselt väljas, kes on aktiivselt astumas vastu kurjusele oma isikliku mõtte, sõna või ka kehajõu rakendamisega — vormilise vägivallaga — heidetakse ette kurjust.

Seejuures ei märgata tegelikku kurjust ennast kui see on esitatud meeldivas pakendis. Nii meeldiv on ju omaenese kurjus maskeerida enese ja teiste jaoks välisesse viisakasse vormi, unustades oma tegude tegelikud motiivid, eesmärgid ja reaalsed tagajärjed ümbritsevatele ja eeskätt enesele.

Tulemus on suht kurb: vägivallatus on sõnades au sees… kuid koos sellega on ka nii sageli au sees reaalne, vägivallatu kurjus.