Kui me ei suuda stabiliseerida kliimat ja rahvaarvu, pole maa peal ühtegi ökosüsteemi, mida me võiksime päästa.
Keskendatud superelektrijaamad surevad peatselt välja nagu tegid seda dinosaurused 65 aastat tagasi. Ning mõlemal puhul on põhjuseks kliima. Dinosaurustele andis hävitava hoobi meteoriit, mis muutis Maa kliima neile talumatuks. Superelektrijaamadele annab hoobi, et nad ise on paljuski kaasa aidanud Maa kliima muutumisele.
Elektriajastu koidikul pakkus Thomas Edison välja elektri tootmise hajutatud süsteemi. Ent kuna väikejaamad olid mürarohked, suitsused ja vähe töökindlad, võtsid võimust hiigeljõujaamad. Ühes nendega tuli välja arendada ka hiiglaslik elektrijaotussüsteem.
Rõhuv enamik elektrivarustuse häireid nii USAs kui ka Eestis on seotud just viimasega. Tormid ja muud loodusjõud tabavad eelkõige ikka elektriliine ja trafoalajaamu.
Elektrijaama suurus jõudis vastu müüri 1970. aastatel, hakates seejärel vähenema. Turule tulid pisemad gaasiturbiinid. Nende järel tuuleturbiinid, päikesepatareid ja tuleviku lootuslaps kütuseelement. Väikesed elektrijaamad on võrreldavad automootoriga.
Üks auto ongi justkui sajakilovatise võimsusega jõujaam, kus kütusesse salvestatud energia muudetakse mehaaniliseks, aga ka elektriliseks energiaks ja soojuseks. USA autotööstus toodab igal aastal nii palju ratastel liikuvaid jõujaamu, et nende koguvõimsus on kaks korda suurem kui kõigi riigi elektrijaamade oma kokku.
Nagu internetti, saaks hajutatud jõujaamade võrku ohjata tuhandete ja isegi miljonite asutuste ja elanike poolt. Muidugi tuleb tuhandete mikroeletrijaamade hooldus oluliselt erinev hiigeljaamade omast. Ometi toimib kodumajapidamises hulganisti sõltumatuid keskküttesüsteeme, ja häda pole midagi.
20. sajandi elektrijaamade süsteemi parim analoog on Nõukogude süsteem oma hierarhilise plaanimisega. 21. sajand liigub usaldusväärse ja hajutatud süsteemi poole.
(refereeritud LB esinemist Tallinnas 17. veebruaril)
