Kaarel Tarand: Väga head kirjandust on väga palju
Usun, et igale kirjanduselu sees ja lähedal olevale inimesele, st lugevale inimesele tundub see küsimusepüstitus sama veider kui mulle.
Sest uneski võib lugeda ette pika rea mullu-tänavu avaldanud autoreid, kes alles prosaistitee alguses või vähemasti esimeses pooles, kuid juba kriitika ja auhindajate poolt märkimist leidnud. Aga on ju ka meistrid ja vanameistrid, elavad klassikud, kes on jätkuvalt viljakad ning keda tasub lugeda ja üle lugeda.
Jah, võib-olla on kirevas kirjanduspildis detailide nägemine raske. See on igaühe ajabilansi küsimus. Tõsisem lugemishuviline läheb raamatupoodi või –kokku nagu tööle. Enda kõige kirjastatavaga kursishoidmine on vaata et täiskohatöö. Kust see aeg? Lihtne retsept aja kokkuhoiuks on mitte kiirustada kohe kogu uudiskirjandust neelama, vaid lasta asjatundjatel hinnanguid kujundada.
Eesti uuema ilukirjandusega hästi kursis olemiseks ei piisa muidugi, kui lugeda igal aastal ära näiteks kõik see, mis pälvib Kultuurkapitali tähelepanu, mida nimetatakse kui kandidaate aastaauhinnale. Võtame kasvõi möödunud aasta, mil ilukirjandusliku proosa alal said nominatsiooni Tiit Aleksejev, Andrei Hvostov, Mari Saat, Peeter Sauter ja Elo Viiding ning luule vallas Andres Ehin; fs, Maarja Kangro, Kalju Kruusa, Jürgen Rooste. Pakkumist vägagi mitmele maitsele. Vähemalt samasuguse hulga võiks juurde lugeda nomineerimata jäänuid.
Kui arvestada uueks kirjanduseks sel sajandil ilmunu, saaks ainuüksi Kulka nominentidest kokku nimerea, mis suurelt ületab keskmise tegeliku lugemuse. Paljukest neid ikka on, kes võivad kätt südamele pannes öelda, et loevad vähemalt ühe eesti uudisteose kuus ja nii igal aastal? Vähe, ma arvan. Ja miks ülejäänud ei loe — ei oska hoopiski arvata.
Nominendid on ainult jäämäe tipp, igal aastal ilmub uusi eesti ilukirjandusteoseid kaugelt üle saja. Et olla kõigega kursis, peaks lugema uue raamatu üle päeva. See on võrreldav sellega, et suudaks käia iga eesti teatri uuslavastust vaatamas (teatris kuluks iga kolmas õhtu aastas).
Netist küsides leidsin, et samasuguseid jutte, nagu minu oma siin, on keegi igal aastal lehte kirjutanud. Näiteks Kulka kirjanduse sihtkapitali toonane esimees Rutt Hinrikus on 2004. aasta märtsis pealkirjastanud loo Postimehes: „Väga head kirjandust on väga palju“. See väide kehtib igal aastal. Sestap kordasingi seda pealkirjas.
Miks siis ikkagi aastast aastasse elab oma elu ka valeväide kirjanduse allakäigust? Üks osa sest mürast on andeksantav. Piiramatu võrguvabaduse tingimustes ju räägivad nii need, kes teavad, kui ka need, kes kohe kindlasti ei tea, aga on seda häälekamad. Või õigupoolest — neil, kes aktiivselt loevad, on ju vähem vaba aega eesti kirjanduse kehvast kvaliteedist halvustavalt võrgus kirjutamiseks.
Teiseks, kuna kõike ilmub nii palju, on igal üksikteosel ühiskondliku tähelepanu keskmesse pikalt püsima jääda peaaegu lootusetu ettevõtmine. Siin astub mängu kollane ajakirjandus, mis teeb omalt poolt kõik, et tähelepanu- ja jutuaineks oleks mõni kehv või keskpärane teos.
Kui ta, kollane press, on siis seda üht ja kummalist raamatut, olgu see siis Raua või Aunaste oma, igakülgselt valgustanud, tõmbab ta hinge tagasi ja teeb omapärase järelduse: me räägime „sellistest“ raamatutest ju ainult seetõttu, et midagi paremat ei ole. Või teistpidi: kuna me räägime „sellistest“, siis midagi paremat ei tehtagi.
Kirjanikud ja kirjastajad sattuvad võistluses tähelepanu pärast üsna kummalisse rolli. Ekslikult võib hakata tunduma, et suurtele turgudele jõuabki ainult kollase, ainult skandaali kaudu. Sa pead šokeerima, et olla loetav. Mitte ainult tekstiga, vaid ka välimusega, kommete ja taktiga või nende puudumisega. Mõni lõunapoolne mees on seda teed läinudki. Kahjuks.
Aga on teisi teid. Näiteks nagu tänavu tegi Arne Merilai, kui avaldas romaani „Türann Oidipus“. Selle lugemine võikski olla tänavune lävepakk, mida ületamata eesti kirjanduslikku vaimuilma seisundit hindama ei pääse. Seisund ise on maailmakultuuriline, tagasihoidlikumalt öeldes — euroopalik.
