Ester Vaitmaa: Miks on "Naistevahetus" nii õudne?
Majandusliku ebavõrdsuse jätkuva kajastamise asemel võib seda sama saadet teha ka väga õpetlikus võtmes, mida tõestab samal formaadil põhineb USA versioon.
Miks on see siis nii, et kodumaist toodangut vaadates ei näe me saadet, mis õpetaks juurde uusi viise oma perekonnaga suhtlemiseks? Miks pakutakse meile vaadata vaid kümnepäevast rabelemist ellujäämise nimel?
Kuid põikame korraks ajalukku. Tõsielusarja kohta mitte üldsegi väga ammu, alles 2004. aastal Stephan Lamberti poolt loodud "Naistevahetuse“ formaat läks esmakordselt töösse Suurbritannias ning kohe järgnes sellele ka USA versioon. Omamaised tõlgendused saatest on ekraanivalgust näinud Rootsis, Norras, Taanis, Horvaatias, Rumeenias ning kõikides Balti riikides. Saate formaat näeb ette võimalikult erinevate perede vastandamise: rikas kohtub vaesega, padukristlane peab hakkama saama ateistide peres ning korraarmastajast friik vastandatakse täieliku boheemlasega.
Süsteem on kõikjal sama, ent USA ning Eesti sarjad on totaalselt erinevate rõhuasetustega. USA sari keskendub maailmavaadetele ja väärtushinnangutele, Eesti sari kisub päevavalgele sotsiaalsed probleemid.
Näiteks julgetakse USA saates endale tunnistada oma möödalaskmisi nii lastekasvatamises kui perekondlikes suhetes. „Jah, võibolla tõesti peaksin ma lubama oma 16-aastasel tütrel sõpradega väljas käia ning võib-olla ei ole tõesti hea mõte, et mul oma laste kontrollimiseks nende tubades ööpäevaringselt valvekaamerad töötavad,“ nendib üks tütardel silma peal hoidnud pereema saate lõpus.
Eestimaises sarjas aga ei jõutagi teemadeni mille kohta võiks öelda „väärtushinnang“, vahetusema ei ole saates selleks, et tuua peretraditsioonidesse uusi tuuli. Eestis sarnaneb ema aeg võõras peres pigem ellujäämisõppusega.
Tõsi, sellise rõhuasetuse üheks põhjuseks võib olla Eesti ja USA kardinaalselt erinev elatustase. Tuletagem meelde — Eestis elab ligi neljandik lapsi vaesuses; need on lapsed, kellel ei ole uhkeid mobiiltelefone, ägedaid riided ega … jah, tihti ei lastel ka võimalust duši all käia. Me oleme siin Eestis ikka nii kohutavalt vaesed võrreldes USA-ga ning meil on sellepärast häbi.
Ka televaatajana ei taha me sellepärast samastuda peredega, kellel on kehvasti — pigem vastandume. „Oh jumal, vaadake, kuidas nad seal elavad,“ näib olevat suhtumine, mis toob televaataja siinmail ekraanide taha. Aga ägedad asjad või head elutingimused ei ole kõik, mida lapsed vajavad.
Saates oleks oluline välja tuua, et lisaks pestud jalgadele ja täis kõhule vajavad lapsed veel midagi — vanemlikku tähelepanu, arendavaid tegevusi ning toredalt koos veedetud aega. Töötu pereisa puhul võiksime rääkida mitte ainult sellest, kas ta on võtnud SMS-laenu või mitte, vaid ka sellest, kas ta loeb õhtul lastele muinasjuttu.
Nädala pärast on eetris „Naistevahetuse“ järgmine osa. Ma loodan siiralt, et lisaks pelga ellujäämise demonstreerimisele saab näha ka pisut sügavamaid teemasid: saates osalevad pereemad ja lapsed lihtsalt väärivad seda.
