Avapäeval pääses imedemaale tasuta, võimalust kasutasid sajad pered. „Mul on hea meel, et saan midagi tagasi anda, sest mul oli lapsepõlves siin nii hea olla,” ütles Ilon Wikland õnnelikuna. Külastajate vool ei lõpe. Isegi vihmase ilmaga on siin käinud vähemalt 200 inimest päevas.

20 aastat hiljem

Meenutab Krista Kumberg, Haapsalu lasteraamatukogu bibliograaf:
„Tänavu 9. septembril saab täis kakskümmend aastat päevast, mil Ilon Wikland ja Astrid Lindgren Haapsalut külastasid. See oli nii uskumatu ja tore! Ei vanajumala ega mõne kroonitud pea enese visiit tekitanuks suuremat ootusärevust. Õigupoolest valitsesidki ju nende kahe raamatud meie kõigi lapsepõlve ja kujundasid meie kunstimaitset ja huumoritaju.
1989. aastaks oli Wiklandi originaalillustratsioonide näitus laia ilma tuurilt Tallinna kunstimuuseumi, hiljem Haapsallu jõudnud. Ja kunstnik ise oli loomulikult teretulnud näitust avama. Kaasa kutsus ta oma kauaaegse koostööpartneri ja sõbra Astrid Lindgreni, kes oli tollal juba üle kaheksakümne aasta vana, aga käbe ja rõõmus, otsekui ise oma raamatust välja astunud.

Ilon Wikland jättis tookord vaoshoitud ja justkui pelgliku uudistaja mulje. Tema eesti keel oli toona kauasest kasutamatusest roostes ja konarlik. Käia kõigi nende filmitegijate ja fotograafide kaamerasilma all ja muude saatjate seltsis lapsepõlveradu, mida pole kaua näinud ja mis on muutunud… no ütleme, et mitte just positiivses suunas. Tulla toime esmaste emotsioonidega ja olla kohe valmis vastama pärimistele, kohtuma kunagiste klassiõdedega – võib ette kujutada, et see polnud kerge ega lõbus. Ajakirjanike esmaste usutluste peale, et kuidas tundub, ei hakanud ta oma arvamust külalise viisakusega polsterdama, vaid vastas omainimese kombel ausalt ja sirgelt, et Haapsalu pole see, mis tema lapsepõlves. On hall ja hooletusse jäänud linnake.
Lasteraamatukogus oli lugemissaali põrand lapsi nii täis, et nööpnõelal polnud kuhugi kukkuda, ja rohkelt oli ka n-ö kunagisi lapsi. Õhk oli täis imetlust.
Asjaolusid arvestades (keelebarjäär, kaamerad jne) elavat dialoogi laste ja külaliste vahel ei tekkinud. Aga küsimused ja vastused olid. Kohtumise lõpus paluti mõlemal külalisel öelda, mida nad lastele kõige enam südamele panna sooviksid. Lindgreni sõnum seisnes lühidalt selles, et ärgu lapsed kartku olla vabad, nad ise. Wikland soovitas lugeda palju ja häid raamatuid.”

Tegijal juhtub

Eelmisel laupäeval ilmus Postimehes kirjutis „Külastajad pettusid Iloni Imedemaas”. Miks siis? Vastab Läänemaa muuseumi direktor Rea Raus.

„Suhtume kriitikasse väga tõsiselt. Hindan negatiivset tagasisidet isegi kõrgemalt kui positiivset, sest see annab meile võimaluse oma töö üle vaadata ja vajalikke muudatusi teha. Kõne all olev kriitika on Iloni Imedemaa senise, napilt viienädalase töötamise ajal esimene ja ainuke. Tegijatel ikka juhtub. Seda enam, et ükskõik, kui kõrgeks me oma külastatavust ka ei prognoosinud – 300–400 inimest päevas ei osanud me ette näha ja kogemusi polnud kellelgi. See pani meie töötajad väga raskesse olukorda.

Sel päeval oli mitu äpardust korraga. Oli hästi halb ilm, kogu aeg sadas ja see muutis kindlasti ka külastajate tuju halvemaks. Ühtlasi oli olude sunnil käsitöö juhendajana tööl asendustöötaja. Hästi hakkaja noormees, aga pidi vette hüppama tundmatus kohas. Muide, külalisraamatus on tema töö kohta ka mitu kiitvat sissekannet, nii et mina ei julge väita, et kõik oligi ainult kohutavalt asjatundmatu ja pealiskaudne. Kuid kõne all olevas kriitikas oli ka mitu asjakohast märkust, mille eest oleme tänulikud ja millega kindlasti arvestame.”

Täispikkuses artiklit Iloni Imedemaast loe Õpetajate Lehest