Maimu Berg: ehk aitaks meid võimukandjate empaatia?
Mustvalgeid maailmu ei ole. Loomade väärkohtlemist tuleb ette ka Soomes ning eestlaste head südant ja abivalmidust nõrgemate vastu oleme samuti kogenud.
Nii või teisiti, mingi traditsioon, mis on loomad määranud inimesest alamaks, vajadusel ka peremeeste pattude kandjaiks, viha väljaelamise objektideks, paistab meis kohati päris võimsalt edasi elavat. Eks ikka raske elu tõttu. Kui mitte orjus, siis vaesus, kui mitte vaesus, siis majanduslik surutis, ikka leiduks nagu õigustus karmiks, morniks ja julmaks jääda. Ja selle juurde heietada kas jumalasõnast, nagu Vargamäe aegadel, või hoolivusest ja turvatunde loomisest, nagu praegu kombeks.
Kuidas maaeluga edasi minna?
Igapäevaelu meie väikestes maakohtades on paraku sageli idüllist kaugel. Varemed, rämps ja kolemajad kuuluvad enamiku Eesti asulate igapäevapilti. Noortele on see üks osa igavast ja vaesest maailmast, millest sageli ei olegi muud väljapääsu kui destruktiivsus iseenda ja ümbruse vastu, joomine, vägivallatsemine ja julmus.
Keda siin süüdistada? Valdadel pole raha, noortel pole tööd, inimestel pole huvi... Ent kole ümbrus sünnitab koledaid mõtteid ja koledad mõtted koledaid tegusid.
Miks on meil, nii tillukeses ja oma arenenud IT-ga praalivas riigis, veel kohti, kus puudub Interneti-ühendus? Selge on, et me ei saa tagasi minna ülemöödunud sajandi talude aegadesse, aga kas edasiminek seisneb just linnadesse koondumises, on küll väga küsitav.
Õnnetud võidakse olla ühtemoodi nii linnas kui ka maal. Linnade suurte korrusmajade ees loosklevad või ostukeskustes molutavad ja möödujatele roppusi järele röökivad noortekambad on sama nukrad ja perspektiivitud nagu nende maal poe või bussipeatuse ümbrusse kogunenud eakaaslased, kelle suurim unistus on linna pääseda. Mis on aga tegevuseta linnanoorte suurim unistus? Saada tõsielusarja täheks? Pääseda välismaale kas või narkomuulaks?
Aga võib-olla on noorte unistused hoopis palju kenamad, kuigi paraku seda keerulisemad teostada – õppida kehva põhikoolitunnistuse kiuste mingit põnevat eriala, leida siitsamast kodukandist tore töö, luua perekond ja võimaldada oma lastele kõike seda, millest ise ilma on jäädud?
Hoolimine pole väärtustest rääkimine
Hoolimine ei seisne (mitte ainult) rahajagamises ega supiköökide juurde tekitamises, sellise õhkkonna loomises, kus joomine, laisklemine, ropendamine, lõhkumine ja vägivallatsemine on taunitavad, põlastusväärsed. Hoolimine pole näpuga vibutamine, karistamine ja parastamine, vaid võimaluste loomine. Hoolivas ühiskonnas ei laiuta egoism ja kasu noorte arvel. Seal ei tehta meediakangelast tüdrukust, kes varastatud rahaga endale hilpe kokku ostab, või mehest, kes oma „vana” naise noore armukese vastu välja vahetab. Seal ei kuulutata printsessideks poolalasti saamatult kaamerate ees väänlevaid õnnetuid plikasid ega kangelasteks lolli juttu heietavaid poisse. Hoolivas ühiskonnas austatakse ja hinnatakse töökust, põhjalikkust, järjekindlust, korralikkust ja ausust. Eelmise vabariigi ajal oskasime oma väiksust palju paremini ära kasutada ning ka noortele õigeid hoiakuid sisendada.
Ootaks neilt, kellest asjad meie ühiskonnas olenevad, et neil jätkuks empaatiat ja teadmisi asetada ennast mitte ainult võimuka otsustaja, suure sõnadetegija, kõikteadja ja „rahva isa või ema” rolli, vaid et nad suudaksid ennast mõelda ka töötuks pooliku haridusega külanooreks, teeotsa kaotanud inimeseks, kodutuks, ühiskonna kõige nõrgemaks ja haavatavamaks liikmeks. Vahest suudetakse siis ka kõiki nimetatuid lootusetusest välja aidata?
