Erkki Truvele meeldib geneetiliselt muundatud toit
Juba Tallinna 21. kooli õpilasena sattus Erkki Truve terioloogia seltsi ja aitas seal noortel teadlastel Eesti näriliste levikualasid kaardistada. Ta paigutas Käsmu metsa 60 rotilõksu, söödaks päevalilleõlis praetud leib, kuid rottide asemel läksid lõksu peamiselt punaka karvaga leethiired.
Kartuli parandamine roti geenidega ei tulenenud siiski armastusest rottide vastu, vaid tõsiasjast, et hiire analoogne geen oli patenteeritud. „Oleks võinud võtta ka inimese geeni ja selle kartuli rakku viia,” selgitab geeniteholoogia professor külma rahuga.
Kuidas geenide siirdamine siiski võimalik on?
„Asja teeb suhteliselt lihtsaks see, et keemilises mõttes on inimesel, bakteril, puul, puravikul jne täpselt ühesuguse keemilise koostisega geenid. Teiseks kasutavad maailma kõik organismid geenides oleva info tõlkimiseks üht ja sama geneetilist koodi. See tähendab, et kartul saab roti geenist täpselt samamoodi aru kui rott ise.”
Kui suur on geen?
„Kui raku läbimõõt oleks kümme meetrit, oleks selle tuumas oleva ülipika DNA-niidi läbimõõt millimeetri ringis. Sellest niidist võetakse üks jupp ehk geen.”
Kuidas võõra geeni raku sisse saab?
„See on suhteliselt lihtne, iga tudeng saab sellega praktikumis hakkama. Kasvatame koekultuuri rakud, segame DNA jupid sekka, mõjutame segu keemiliselt või füüsikaliselt ja DNA lähebki võõrasse rakku ning jääb sinna püsima. Sellisest rakust tuleb siis uus organism kasvatada. Taimede puhul on see lihtsam, üksikust kartulirakust kartulitaime kasvatamine ei ole probleem, aga transgeense hiire kasvatamiseks tuleb viia võõras geen munarakku, kasvatada sellest embrüo, viia embrüo tagasi hiire emakasse jne. Aga põhimõte on ikka sama, olgu tegemist hiire, kitse, kartuli või riisiga.”
Mis on keemiline mõjutamine?
„Rakul on membraan, millest DNA molekulid ei suuda iseseisvalt läbi tungida. Keemilise mõjutamisega teeme raku membraani ajutiselt ebastabiilseks, sinna tekivad pooride moodi augud, DNA läheb difusiooni teel sealt läbi. Kui me ei ole rakku liiga palju kiusanud, parandab ta oma membraani ära ja võõras DNA ei saa enam välja.”
Kas tudengid Frankensteine ei hakka tegema, kui see kõik nii lihtne on?
„Võimatu. Enamikul hulkraksetest (inimesel, riisil, kalal jne) on ligikaudu 30 000 geeni. Tänapäeval suudavad maailma parimad laborid viia rakku kuni neli uut geeni ja seejärel uue organismi üles kasvatada. Kui viia rohkem, siis genoom destabiliseerub, ta ei suuda enam raku talitlust ja arengut kontrollida. Seega pole võimalik võtta pooled geenid rotilt ja pooled kartulilt ning teha täiesti uus organism.”
Kuidas geeniravi toimub?
„See on päris raske. Meil ei ole ühtainust rakku, millest inimest uuesti üles kasvatada. Me ei saa viia vajalikke geene inimese keha igasse rakku, mida on kokku sada miljardit. Õnneks on need sada miljardit rakku väga erineva funktsiooniga. Geenid kokku on nagu kokaraamat, kust supikeetjad vaatavad ühte ja praeküpsetajad teist lehekülge. Eri kokad saavad infot eri lehekülgedelt. Nii kasutavad ka eri ülesannetega rakud erinevaid geene. Tähendab, et meil ei olegi vaja viia tervet geeni inimese kõikidesse rakkudesse, vaid ainult nendesse, mis vigase geeni infot kasutavad. Näiteks suhkruhaiguse korral on vaja ravida ainult kõhunäärme neid rakke, mis on seotud insuliini tootmisega.”
Kas roti geeniga kartulit olete ka ise söönud?
„Pole olnud võimalust, kuna see ei läinud tootmisse. Aga kui abikaasa tahab mind rõõmustada, ostab ta geneetiliselt muundatud kaupa. Kahjuks rikutakse Eestis minu tarbijaõigusi – meil liigub GMO-tooteid väga vähe.”
Täisteksti loe Õpetajate Lehest.
