Sirje Olesk: Hellar Grabbi ja Eesti Vabariik
Hellar Grabbi: „Vabariigi laps. Mälestuslikud esseed”.
„Ilmamaa”, Tartu, 2008. 380
Washingtoni äärelinnas elav Hellar Grabbi on Eestis tuntud inimene. Viimasel paarikümnel aastal on ta aktiivselt osa võtnud mõttevahetustest Eesti mineviku, oleviku ja tuleviku üle; veel varem on ta „Mana” toimetajana ja nn. pagulasideoloogina seda olevikku ja tulevikku isegi kujundamas olnud. Nüüd, siiski juba vana mehena (saab tänavu 22. septembril 80!), on ta seni erinevates väljaannetes ilmunud mälestustest pannud ühiste kaante vahele need, mis käsitlevad aegu kuni suure põgenemiseni 1944. aastal. Selle raamatu kokkuseadmine ja vastuvõtt on olnud talle tähtis, tundub, et tähtsamgi kui mõne varasema oma, kuhu ta oli koondanud nii poliitilisi kui kirjanduslikke käsitlusi oma pikalt ajakirjanikuteelt („Vabal häälel: mõtteid kahesajast raamatust” 1997; „Tulgu uus taevas: mõtteid viiekümnest kirjanikust” 1999; „Eestlaste maa” 2004). Grabbi raamatut on Eestis loetud ja tunnustatud (Olev Remsu, Küllo Arjakas, Arne Merilai, Rein Ruutsoo) kui vilunud kirjamehe teost, mis lapse mälestusi vana mehe tagantjäreletarkusega ühendades mitte ainult ei esita möödunut, vaid näeb selle kõrval ka olevikku.
Tundub, et Hellar Grabbi lapsepõlvemälestused on meie õitsvas ja kasvavas memuaristikas vältimatu teos — kes veel võiks kirjutada sellest, kuidas ta pead on silitanud nii Konstantin Päts kui Anton Hansen? Grabbi isa Herbert Grabbi oli presidendi vanema käsundusohvitserina Konstantin Pätsile lähedalseisev isik. Hellar Grabbi, kes jäi isast ilma vaevalt kaheteistaastasena, on temast kogu elu ilmselt väga palju mõelnud, sedavõrd, et oma mälestustes kujutleb ta mõnikord end isaks ja esitab sündmusi tema silmade läbi, kord ka lausa tema monoloogina. Ajaloolane Rein Ruutsoo möönab õigesti, et nii jääb raamat allikana ebausaldusväärseks, kuid tunnistab sellegipoolest Grabbi kirjanikusule sugestiivsust. Eesti lähiajaloo põletavamaid küsimusi — miks toimiti 1939.—1940. aastatel nii, nagu toimiti, saab siin juurde inimlikke värve ja varjundeid.
Herbert Grabbi on presidendi esindajana käinud Balti jaamas vastas seltsimees Ždanovil ja peab autos tagasiteel Kadriorgu autori tahtel niisugust sisemonoloogi: „Kuradi venelased… käitusid ja laiutasid jaamas nagu peremehed… seda nad juba ongi [---]… muidugi… ultimaatumi tagasilükkamine oleks olnud meeletus… [---] liiga hilja vastu hakata… sügisel… jah, sügisel oleks pidanud seda tegema… sõjavägi ja rahvas olid valmis, moraal oli kõrge… moraal loeb lahingus väga palju… võitlusega saavutatud iseseisvuse ja noorsoo rahvusliku kasvatuse loogika tingis vastupanu… Brede ja Raidna ütlesid seda Laidonerile näkku…” (Lk. 188.)
Grabbi raamatu ülesehitus ja poeetika on omaette tähelepanuväärsed. Alapealkiri „Mälestuslikud esseed” tähendabki seda, et jutt ei kulge sidusalt, vaid autor on teadlikult käsitlenud eri teemasid, mis aga moodustavad sidusa terviku. Raamatu peatükid, nagu näiteks „Isa”, „Ema lugu”, „Julie Toha eralasteaias”, „Eesti aeg”, „Vene aeg”, „Saksa aeg” kõnelevad enda eest ise. Minu meelest näeb siin kogenud ajakirjaniku püüdu konkreetsusele ja selgepiirilisusele. Samas tahab Grabbi olla võimalikult täpne — kirjutades ajast, kui ta ise oli poisike, viitab ta kooliaastatest kõneldes (ja koole on ta enne Tallinnast lahkumist pidanud vahetama mitu korda) ikka jutuajamistele mõne koolivennaga ja peab mõnikord ometi nentima, et sellest hoolimata ei mäleta. Aga mälutööd on enne seda tehtud põhjalikult. Teine eripära on see, et autor sekkub kunagistesse sündmustesse oma tänaselt positsioonilt. Ta tõmbab paralleele, annab hinnanguid, kurjustab ja süüdistabki kui vaja.
Oma põlvkonna rahvuslikku kasvatust rõhutab ta mitmel puhul, viidates selle puudulikkusele kaasajal. Ja sellele tuginedes on tema jaoks loomulik kirjutada ka nii: „Erinevalt sõjaeelsest ei ole nüüdne võim Eestis rahvuslik ega sotsiaalne, muidugi ka mitte autoritaarne, vaid finants-oligarhiline. Kui 1930-ndail aastail raha- ja ärmehed allusid poliitilisele võimule, siis nüüd on vastupidi. Poliitiline võim allub rahavõimule.” (Lk. 116.)
Kõigi pagulaste rasket traumat, raamatu teist emotsionaalset kõrghetke on kirjeldatud peatükis „Suur põgenemine”. See toob ikka veel kaasa tundeküllaseid reageeringuid: kes läksid ja kes jäid kodumaad hoidma ja kuidas nendesse minejatesse/jääjatesse peaks suhtuma. Siin minetab Grabbi oma tavapärase leebe leplikkuse. Tema jaoks on selge, et põgenemine oli meeleheitlik tegu ja inimesed läksid siiski peamiselt sellepärast, et teadsid: jääda on eluohtlik. See on isiklik — tema ema, kes oli oma mehe kaotanud, pidi poegade säästmiseks minema, kuigi see minek ei olnud kerge. Samas resümeerib Grabbi hilisema tarkusega: „Eesti rahva elujõule oli ja on tänaseni kahjulik nii paljude lahkumine. Kaotsi läks liiga palju bioloogilist potentsi ja geneetilist varamut. Põgenemisega päästsid paljud end Nõukogude terrori käest — vangilaagrist, hukkamisest, küüditamisest. [---] Põgenikest moodustunud pagulaskonnal on mõistagi saavutusi, mis eesti rahvale kodumaal ja Eestile nii kultuuriliselt kui ka polii¬tiliselt kasuks on tulnud.” (Lk. 358.)
Mälestusi on Eestis ilmunud viimasel ajal palju. Lugejad otsivad neist erinevaid aegu ja asju, kuid tunnistagem, et on aegu ja asju, mis on olulisemad, üldisemad kui teised: mõtlen just meie lähimineviku suurimaid traumasid. Grabbi põlvkonda kuulujad on viimased, kes võivad sõjaeelsest ajast ja Suurest Minekust kirjutada seda, mida on ise oma silmaga näinud. Lapse- või noorukisilmaga küll, aga ikkagi. Üldistusastet ja ajaloolist tähtsust silmas pidades tahaksin siin meenutada kolme autori väga erinevaid mälestusi, mis kõik on ilmunud „Ilmamaas”: Ilmar Talve kolmeköiteline autobiograafia, Hindrek Mere mälestused ja nüüd Hellar Grabbi esimene raamat mälestuslikke esseid. Loodetavasti saame lugeda ka teist ja kolmandatki köidet Grabbi mälestustest, mis sisaldaksid niisama ladusalt kirjutatud lugusid pagulaslaagrite argipäevast murdeealise poisi pilgu läbi ja nooruki pürgimustest Uues Maailmas, kõigi võimaluste maal Ameerikas.
Ülevaade pärineb ajakirja Looming maikuu numbrist.
