Peeter Järvelaid: Euro teeb elu kallimaks
Kõrged euroametnikud on väga tõrksad rääkima, kuidas ja millal Eesti ühinemine eurotsooniga toimub. Mõni kõrge ametnik, kes vastutab Euroopa Liidu ühisvaluuta eest, paistab meie poliitikute peale lausa päris kuri olevat ja ütleb, et Eestis on eurole ülemineku ettevalmistuse kodutöö tegemata. Millest jutt?
Elasin Saksamaal ajal, kui seal seda eurole ülemineku ettevalmistustööd tehti. Sakslaste ettevalmistus jõudis tõesti iga kodanikuni. Info jõudis inimesteni laviinina: pangas või hoiukassa ei saanud käia nii, et euro kohta midagi uut ei räägitud, samuti harjutati kodanikke igal pool uute eurohindadega.
Tollal oli Saksamaal lemmikkingiks väike eurokalkulaator, mida igal pool pihku suruti. Arvestades, et Saksamaa vahetas marga euro vastu sisuliselt kursiga kaks marka ühe euro vastu, siis tundub kalkulaatori kasutamine ehk naljakaski. Ent euro kurss eesti inimesele on 15,6 krooni ühe euro vastu, mistõttu vajaks enamik kodanikke kindlasti kalkulaatorit.
Kuidas saada teistega võrdseks eurotsooni riigiks, kus kodanikud saavad väärikalt elada, on suuresti kultuuri küsimus, mis eeldab riigi ja rahva tasemel arutelu. Tuleb selgelt rääkida sellest, mida peaks muutma uue elatustaseme saavutamiseks. Eurotsoonis elamine tähendab ju Euroopa Liidu ühiste väärtuste jagamist, üks neist ongi väärikas elustandard.
Edukad ärimehed said Eestis Juku-tüüpi koolipoistest, kes tegid matemaatikaülesannetest Tootsi kombel ära kas poole või veelgi vähem. Jukude äriloogikast annab lõbusa ettekujutuse üks koolianekdoot.
Kooli kokkutulekule saabus ärimeheks saanud Juku jämeda kuldketiga kaelas, istumise all kõige edevamat sorti Mercedes. Klassijuhataja, erialalt matemaatikaõpetaja, ei saa muidugi jätta küsimata, kuidas klassi punane latern Juku nii uhke elu peale saanud.
Juku ütleb, et tegeleb äriga ja elab põhiliselt kahest protsendist, mida ta oma töö eest võtab. Klassijuhataja imestab, et Jukuke oskas ju koolist läbi vedada protsentide võtmise saladust omandamata. Juku selle peale: „Asi on lihtne - ma ostan ühe krooni eest ja müün kolme krooni eest ja vaat sellest kahest protsendist ma Mercedese, majad jm ostangi.”
Loomulikult tegid ka kõik Jukudest saksa ärimehed seda, mida inimloomuse juurde käiv ahnus tagant tõukab. Kuigi Saksamaal oli vaja sooritada eurole üleminekuks ülilihtne tehe – endise kahe marga asemel panna juurde hinnasilt üks euro – kujunes tegelikult asi palju keerukamaks.
Ärimehed näitasid üles hindade ülespoole ümardamisel üles erilist leidlikkust. Kui näiteks 1998-1999 olid toiduained Saksamaal keskeltläbi odavamad kui tollal Eestis, siis pärast aastat 2000 oli olukord hoopis teine. Eesti palgaga polnud Saksamaal enam peret toita võimalik.
Saksamaa kogemust arvestades võib kinnitada, et ka Eesti ärimehed ümardavad hinnad nii, et see toob kaasa olulise hindade tõusu tarbija jaoks. Kui ametlik vahetuskurss peaks Eestis tulema näiteks 16 krooni vastu üks euro, siis ümardavad kaupmehed ja teenusepakkujad hinnad kõigel, mis täna maksab veidigi üle kaheksa krooni, ikka ühe euro peale välja.
Kui seda ei peaks juhtuma, peaksime laskma end kanda rekordite raamatusse. Eesti riik on näidanud, et ta pole võimeline sel puhul midagi tegema.
Täna on Eesti raske valiku ees, sest üleminek eurole kui rahvusvahelisele valuutale oleks makromajanduslikult kasulik, kuid kuidas rahvas valuutavahetuse šokist üle saab, sellest pole asjameestel olnud tahtmist või julgust rahvale rääkida. Eestit külastanud majandusekspertide väide, et eurole ülemineku kodutöö on tegemata, viitabki sellele, et rahvale pole seletatud eurole ülemineku raskusi.
