Mõttekriis või majanduskriis?

Hoian kannatlikult väsinuid silmi teleekraanil ja jälgin, kuidas Mart Laar räägib tööpuuduse kiirest kasvust. Silme ette karkivad pildid „headest“ aegadest, kui inimesed tegid Soomes tööd, sõid suitsutatud veisefileed ja rüüpasid peale uue maailma veine.

Vahin imestusega, kuidas Laar oma lause lõpetab, et diktor saaks järgmise erakorralise mõruuudise sisse juhatada. Mul hakkab halb – soovin kutsuda kiirabi, kuid sõnumid erakorralise meditsiini raskendatud kättesaadavusest panevad mind muretsema teiste, minust end veel nadimalt tundvate kaaskannatajate pärast.

Pühin otsaette moodustunud higimullid, kui blond näitsik teleekraanil tuleb lagedale päheõpitud pressiteatega ja jutustab halvenevast olukorrast tööturul. Tubli tüdruk, peaasi et tööd ei kaota.

Hingan kergendatult, sest 12-protsendilist majanduslangust ennustava Eesti Panga presidendi palk on jäänud kärpimata ning lõpuks ometi on leitud majanduskitsikusele lahendus – tööliste maksude tõstmise näol.

Tõden, et maailm seisab tõesti kindlatel alustaladel ning feodaalne ühiskonnakord haigutab ka üle tehnokraatliku, infotehnoloogiliselt areneva maailma. Kõik on nii nagu alati. Hea ongi, sest kurnatud seedetrakt töötleb kollast ajakirjandust sama hästi kui sepikut.

Kas meile meeldibki elada pilkases pimeduses ringi kobades? Kas ootame hiirvaikselt Martin Lutheri taassündi, kes reformatsiooniahjud taas lõõmama paneks ning mahakäinud rahakummardajate sekti ahju ajaks, et kõige selle asemele midagi arukamat sünnitada?

Või anname õigustuse Langi erakorralise seisukorra seaduseelnõule ning hakkame pealinna tänavatel mässama oma nälginud näppe püsti ajades? Kui soovite, võite end tavotiga sisse määrida ja sõnagi ütlemata paremate aegade saabumist oodata. Valik on teie!

Mina igatahes sõidan maale, nuusutan õhku, kuulan linnukest ja võtan mõttetalgutest osa.