Peeter Järvelaid: Kuidas mõõta alandust?

Tugev on selline demokraatlik riik, kus inimestel on võimalus kaasa rääkida oma riigi saatuses ja tunda kaasvastutust juhtunus. Kui võimulolijad jätavad kodanikud sellest võimalusest ilma, seavad nad riigi ja ühiskonna ohtu. Meil kõigil lasub kohustus aidata teha riigile eksistentsiaalseid otsuseid.

Teise maailmasõja probleem pole täna enam mitte ainult ohvrite ja süüdlaste küsimus, vaid isegi enam on see kujunemas nn kolmanda põlvkonna mureks. Meie mure seisneb selles, et kui üha vähemaks jääb neid, kes olid vahetult nendesse traagilistesse sündmustesse kaasatud, ent need sündmused on jätnud oma jälje ka teise ja kolmanda põlvkonna esindajatele. Saksa psühhiaatrid väidavad, et traumaatilised mõjud püsivad vähemalt kolm põlvkonda, enne kui hakkavad järele andma ja ei kandu enam nii vahetult edasi järglastele.

Kuid tänases Eestis pole me saanud ja paraku mõnigi kord ehk ka mitte soovinudki ühiskonna tervendamisega tõsiselt tegelda, lootes, et aeg ise ravib kõik haavad. Kuid paraku see pole nii. Kui hirmus see ka pole, tuleb välja öelda: ei piisa sellest, kui me räägime küüditamisvagunitest ja sõidust Siberisse – tervenemiseks om vaja avada oskuslikult see alandus, mis on täna kapseldunud ohvrite südametesse. Seda kapseldunud
valu avamata ei saa terveks.

Režiimi kuratlikud mängud

Samas on paljude inimeste hinge kapseldunud ka hirm, mis tekkis režiimi kuritegude tõttu. Samuti hirm sooritatud tegude pärast, mida peidetakse sügaval hingelaekas. Elatakse pidevas hirmus, et ühel päeval tuleb aru anda sellest, et kunagi ammu oldi kaasatud suurde kafkaliku hävitusmasinasse selle väiksema või suurema osana. Selge on see, et andeks saavad anda vaid ohvrid. Seda ei saa ohvrite eest otsustada teised.

Kuid ka ohvrite lähedased vajavad kindlasti teadmist, mis on tõeline alandus. See peaks kõiki demokraatlikult mõtlevaid inimesi ühendama selleks, et mitte kunagi enam ei saaks tekkida olukord, kus tavakodanikud kaasatakse hävitusmasinasse teiste omasuguste hävitamiseks, et režiimid saaksid tagada hirmu ühiskonnas, et paremini valitseda.

Režiimid mängisid inimestega kuratlikke mänge. Meie hulgas vähe inimesi, kes kergelt nõus loobuma elust. Inimene üldjuhul ikka kaitseb oma võimalust ellu jääda. See annab aga teatud juhtudel võimudele inimestega manipuleerimise võimaluse.

On hästi tuntud fakt, kuidas Dachau natsilaagris valiti vangide hulgast välja neid, keda saadeti „spetsialistidena” teistesse koonduslaagritesse vangidele südamesse mürgisüste tegema. Pärast 1945 lasti need timukateks tehtud vangid silma pilgutamata maha nagu kurjategijad, kuigi kõigile oli juba siis selge, et nad ei tegutsenud vabal valikul. Ka olid laagrites olemas meditsiinitöötajad ja arstid, kes püüdsid sellist tegevust trükimusta kannatavate diagnoosidega tuleva aja eest varjata. Nende arstide suhtes mõistis ajalugu üldjuhul samuti karmi kohut.

Kui algas baltisakslaste väljaränne Baltikumist Saksamaale, siis – nii mainitakse memuaarides sageli –, siis, jõudes Poola alale, ootas väljarännanuid isegi soe toit poolakate poolt „maha jäetud majades”. Kuid Poola ajaloolased võivad täna koonduslaagrite arhiividele toetudes täpselt öelda, kuhu need poolakad 1939.aastal kadusid. See on vaid üks näide tõendamaks vajadust teada senisest palju enam kuritegelike režiimide tegutsemise anatoomiast.

Kurjuse anatoomia selgeks

Me peame aru saama sellest, et pärast 23. augustit 1939 toimusid ka Eesti alal „operatsioonid”, mida juhtisid režiimi kõrged võimukandjad otse Moskvast. Sageli olid kohapeal ka nn volinikud, kellele olid kätte antud konkreetsed plaanid, olgu siis kohaliku võimu purustamiseks, majanduse destabiliseermiseks või siis osa elanikkonna küüditamiseks.

Ohvrid – mehed, naised, vanurid, lapsed – nägid ukse taga aga püssimehi, kelle hulgas jäid silma ka oma küla inimeste või siis lausa naabrite näod. Selle skeemi eesmärk oligi kaasata kuritöösse just nii palju kohalikke, et see ei takistaks eesmärgi saavutamist. Selleks, et kohalikud ei püüaks vastu hakata, tuli võimudel kohale tuua ka „spetsialiste” või võõraid püssimehi (tuletame meelde Dachau vangide näidet), kes olid varem mujal vere hinnaga olid murtud kaastööle režiimiga.

Režiimi eesmärk oli mitmekihiline: põhieesmärk oli tekitada hirm esiteks nendes, kelle suhtes repressioonid käisid; samuti tekitada hirm nende karistatute lähedastes; tekitada hirm nendes, kes kes jäid represseeerimata (sageli kõige suurem hirm) – ja loomulikult oli eesmärgiks tekitada hirm ja alandus nendes, kes osalesid oma inimeste represseerimises. Hirm selle ees, et need küüditatud tulevad kord Siberist tagasi, ja hirm, et ka nende järglastel tuleb kasvada pidevas teadmises, et naabrid on kasvatanud oma järglasi teadmises, kes oma küla rahvast kuritegeliku süsteemiga kaasa läksid.

Meie keskel on inimesi, kes eri põhjustel tahaksid, et kõik, mis juhtus 20. sajandil, võimalikult kiiresti meie mälust kaoks. Selle üheks oluliseks põhjuseks paraku hirm või õigemini soov vabaneda hirmust tuleviku ees. Iga inimene, kes vaatab tulevikku, tahaks oma lastelastele pärandada ühiskonda, kus oleks selgelt välja öeldud: me oleme õppinud möödunud sajandist ja püüame ühiselt jõuda olukorda, kus riik saab oma kodanikele anda kindla teadmise, et riik ja riigimehed ei anna ka kõige kriitilisematel hetkedel alla ning teevad kõik, et kaitsta oma kodanikke nii otsese hävingu ka tohutu alanduse eest, mis ei taha rahva hinges paraneda isegi enam kui poole sajandi jooksul.