Võistleme kannatuste suuruses

Pühapäeval oleks Eesti taasiseseisvusaja esimene ja armastatuim president Lennart Meri saanud 80-aastaseks. Päev enne seda, vaevalt mõni kuu enne oma 90. sünnipäeva suri tema onupoeg Arnold Meri, kelle genotsiidisüüdistus kohtus lahenduseni ei jõudnud.

Kui Lennart Meri sünnipäeva tähistati mahukate ja sisukate meenutustega tema kirja-, filmi- ja riigimehe teilt, siis Arnold Meri surmateate üle arutledes jäi domineerima küsimus, kas kohtuotsuseni mittejõudmine on pigem hea või halb. Seni sõnaaher kapo andis teada, et reaalset vanglakaristust poleks talle määratud.

Ent mineviku varje elustus ühekorraga äkitselt teisigi: Soomes täitsid meediaruumi Bäckmanid ja Hietanenid, kes kasutasid juhust koos Paju ja Oksaneni raamatu ilmumisega pildile pääseda. Meediaruumis pälvisid nad kahetsetaval kombel vahest rohkemgi kui raamatu autorid ise. Eestis aga elustusid arutlused ajaloo üle seoses 60 aasta möödumisega 1949. aasta küüditamisest.

Toimesaamine minevikuga on ikka olnud Eesti valus koht: meile tundub alati, et teised riigid ja rahvad ei mõista meid küllalt hästi ja õigesti. Esimest korda juhtis õigusajaloolane Peeter Järvelaid tähelepanu tõsiasjale, et ohvrite seas on tekkinud koguni konkurents - kellel on õigus suurem ohver olla. Selle tõsiasjaga toimesaamiseks puudub siinmail esialgu nii võimed kui ka valmidus.

Vahest oleks meil kõigil kasulikum oma mineviku üle arutledes kas või korrakski mõelda sellele, mida me ise teame teiste maailma rahvaste - kas või kõige lähemate naabrite - minevikust. Oma teadmisi testides võiksime jõuda tõdemuseni, et meie teadmised teiste rahvaste ajaloo kohta on pehmelt öeldes ebarahuldavad. Võrdlusmoment võiks aga õpetada, et maailma ajaloos leidub meist märksa enam kannatanud rahvaid.