Harri Kingo: Jeesus vs Buddha
Eeldades, et Kõiksuse olemine on terviklik ja et inimene on võimeline ühel või teisel viisil seda terviklikkust eneses ära tundma on küsimus õpetuste sihi — täiuslikkuse saavutamise praktilistes võimalustes ja vahendites. Budistlik sisevaatlus ja Jeesuse usu- ja armuõpetus on suuresti erinevad oma alustelt ja tehnikatelt. Pretendeerimata ammendavusele mõned mõtted sel teemal.
Buddha õpetuse kohaselt tuleb oma teadvus ületada ja jõuda seisundisse, milles kogu teadvus on integreerunud üheks terviklikuks, vastandusteta olemiseks. Ning ka see teadvusseisund tuleb jätta ja tõusta veelgi kõrgemale tasandile, mis pole enam sõnaliselt kirjeldatav — st. milles ja mis saab küll olla, aga see olemine pole edasiantav tavainimesele tavakeelse kirjelduse teel. Budism rõhutab selles arengus intellekti osatähtsust — intellekti abil tuleb seesama intellekt ka ületada. Teisalt kasutab budism nagu kõik ida usundid joogat, andes nendele universaalsetele keha- ja meeletehnikatele budistliku sisu ja mõtestatuse.
Jeesuse õpetatud usku — usupraktikat võib pidada mitte ainult inimese intellekti ja keha vaid kogu tema Mina hõlmavaks. Selle praktika vahendeiks on nii keha, intellekt, kui emotsionaalne meel — inimese Mina tervikuna.
Mina all võiks mõista nii intellektuaalset, kehalist kui emotsionaalset inimest, sest keha teod, intellekti mõtted ja neist tekkivad tunded on terviklikud protsessid — kajastused kogu meie Mina psüühikas.
Jeesuse pakutud õpetus on armastusõpetust — kehalisel tasandil teenimine, intellektuaalsel otsustamine, emotsionaalses olemises inimese tundmus. Võib öelda, et armastamine esineb inimesel kehalisel, intellektuaalsel ja emotsionaalsel tasandil ja hõlmab kogu inimese Mina selle tervikus. Jeesuse on oma usupraktikas lähtunud inimest terviklikuna hõlmavast võimest — armastamisest.
Inimlikku armastamist usupraktikana (teenimist, otsustamist, tundmust) võib käsitleda Jumalaga osaduses olemisena ja selle osaduse pideva suurendamisena (mis budismis puudub). Siit ka Jeesuse armuõpetus – samavõrd kui ollakse osaduses Jumalaga on Jumal osaduses inimesega. Inimese avatust, valmisolekut osaduseks ja osaduse suurendamist Jumalaga võibki nimetada sõnaga “usk” (inimlik usaldus, usu tee), Jumala poolset inimese armastamist aga sõnaga ”arm” (Jumala armulikkus).
Selline vastastikune osaduse suurenemine peaks ideaalis muutuma samasuseks, st võime öelda, et armastamine on liikumine samasuse poole, tee samasusse armastaja ja armastatu vahel — tee ühesusse, seda nii suhtes inimene-Jumal kui suhtes inimene-inimene.
Jeesuse õpetus näib eeltoodu alusel budistlikust intellektualismist ja kehatehnikatest avaram, see on esiteks inimest terviklikult hõlmav, teiseks erisus budismist on Jumala isiksustatus, kolmandaks, Jumalat aktiivseks pidav tema vastuarmastuse (armu) läbi inimesega osaduse läbi samaseks saamisel.
Jumala armu mõistet asendab budismis olendite kaastunne — abistamine vabanemise teel ja see ei lähtu mitte mingist budistlikust jumalast vaid teisest, vabanemise teel olevast olendist — bodhisattvast.
Pole ime, et Indias oli intellektuaalne budism vaid eliidi usk ja selle järgijaid polnud ka tema suuraegadel üle mõne protsendi elanikkonnast. Jeesuse õpetuse lihtsuse tõttu pole selle edasiandmiseks sedavõrd vajalik vahetu õpetaja olemasolu — see tee on järgitav ka iseseisvalt, sest armastus, kui seda pole kitsalt vaid emotsioonina mõistetud on sellel teel inimese iseseisvaks juhtijaks.
Budism oma lihtrahvalikus vormis on aga väga lihtsustatud ja mõneti isegi lähenev Jeesuse õpetusele, kuid palju lamedam ja primitiivsem. Samas on budistlikud esoteerilised mõtluspraktikad ja kehatehnikad suuresti köiel kõndimine — nagu mäng ja katsetamine omaenese teadvuslike (ka alateadvuslike) ja psüühiliste seisunditega, mida on raske iseseisvalt kontrollida ja mille teostamiseks eneses on tarvilik pidev õpetaja juhendamine ja kontroll.
Võib öelda, et budism teeb panuse inimesele enesele, Jeesus teeb panuse Jumalale. Seda teisisõnu väljendades: budism tugineb inimesele ja tema alateadvusele ja lähtub sellest, Jeesuse õpetus lähtub samuti inimesest, kuid tugineb ületeadvuslikule, inimülesele.
Kui kunagi peaks juhtuma, et need kaks suurt õpetust lähenevad, siis oleks mõlemal, mida teiselt õppida ja omaks tunnistada, sest neis on vastastikku teineteist täiendavaid elemente. Meil oleks oma õhtumaisesse kristlusesse vastu võtta budismi keha- ja meeletehnikad ning intellektuaalsus. Ning me ei peaks kartma õpetuslikke konflikte, pigem soosima nende kahe õpetuse lähenemist.
