Ja seda mitte üksnes selle pärast, et Eesti parlamendi väliskomisjoni esimehena ei sobi mul arvata, keda ameeriklased peaksid oma valitsusjuhina eelistama. Peamine on see, et Barack Obamal ja John McCainil on vähemalt kaks olulist sarnasust.

Esiteks pakuvad mõlemad end välja kui parimat kandidaati Ameerika valijatele, mitte eurooplastele, olgu siis Lääne- või Ida-Euroopast. Teiseks ja ilmselt veelgi olulisemaks ühtelangevuseks on see, et ameeriklased ootavad uuelt presidendilt USA positsiooni kindlustamist (või kui vaja, siis taastamist) maailma juhtiva majandusliku ja sõjalis-poliitilise jõuna. Ja maailm, kus Ameerikale kuulub juhtiv roll, vastab päris hästi Eesti julgeolekuhuvidele.

Obamat peetakse majanduses asjatundlikumaks

Võib eeldada, et uudis uue presidendi nimega tekitab maailma börsidel vähemalt hetkeks elevust, ent kuna finantsturgude ja reaalmajanduse probleemid tulenevad suuresti tegelikest ja mitte üksnes emotsionaalsetest põhjustest, siis saab just USA majanduse jaluleaitamine uue presidendi olulisimaks eesmärgiks.

Eeldades, et nii senatis kui ka esindajatekojas saavutavad enamuse demokraadid, kujuneb keeruliste otsuste kongressis läbisurumine Obamale märksa lihtsamaks kui McCainile. Samuti peavad valijad Obamat just majandusküsimustes McCainist asjatundlikumaks, ehkki Atlandi idakaldalt vaadates tekitab küsimusi demokraatide suurem protektsionismilembus.

Samas ei ole kahe kandidaadi retseptid Ameerika majandusprobleemide lahendamiseks just ülearu erinevad. See, kuivõrd edukas on uus president majanduskriisiga maadlemisel, on ülioluline kogu maailma jaoks.

USA tarbimislangus on suurim faktor, mis surub alla nafta hinda, ohustades sellega naftat tootvate riikide eelarvetulusid. Jaapani ekspordile orienteeritud tööstus kannab tänu tugevale jeenile ja Ameerika turu ebakindlusele suuri kahjusid. Seda, kui suures mahus sõltub USA tarbijate kindlustundest Hiina tööstus, on pea võimatu üle hinnata.

Välispoliitikas on McCaini kogemused suuremad

Välispoliitikas peetakse sõjaveteran McCaini Obamast kogenumaks. Lisaks käib demokraatidega välispoliitikas alati kaasas softie-imidž. Ent kui jälgida Obama ja tema kampaaniameeskonna väljaütlemisi, ei maksa temalt võidu korral kindlasti oodata mingit appeasement-poliitikat.

Ka ajalugu näitab, et demokraatidest presidendid on olnud keerulistel aegadel kindlad ja otsustavad. Harry S. Truman tõusis 1945. aastal Rooseveldi surma järel presidendiks, olles eelnevalt vaid vähem kui kolm kuud pidanud asepresidendi ametit. Ometi oli just Truman see, kes võttis Nõukogude impeeriumi suhtes kasutusele ohjeldusdoktriini ja käivitas Marshalli plaani, et peatada kommunismi edasitung mandri-Euroopas. Sama otsustavalt käitus John F. Kennedy, seistes vastamisi Kuubale paigutatavate Nõukogude rakettidega.

Muidugi on ka seni vastuseta küsimusi. Iraagi puhul võib USA vägede väljumise tempo suuresti sõltuda sellest, kes teisipäeval võidab. Samas väheneb Ameerika ja liitlaste sõjaline kohalolek Mesopotaamias eeloleva nelja aasta jooksul niikuinii drastiliselt. Ent kumbki kandidaat ei saa ega kavatse riskida sellega, et Iraak langeb uude kodusõtta või sattub Teheranist lähtuvate manipulatsioonide või Iraani otsese poliitilise kontrolli alla.

Iraan on teine intrigeeriv küsimus. Võimalus, et paariaga tehakse mingi regionaalne diil, näib pretsedendina hirmutav. Samas on selge, et pikk nõudmiste nimekiri, millele Teheran peab vastama enne, kui mingid läbirääkimised üldse alata saavad, ei vii samuti kuhugi. Iraani tuumaprogrammist lähtuv oht on USA vaatevinklist üks tõsisemaid sõjalisi ohte tänases maailmas üldse.

Eestile on mõlemad valikud head

Kui Obama suudaks teha seda, mida Bill Clinton ja Madeleine Albright ei suutnud — taastada Washingtoni ja Teherani vahel mingi normaalse kahekõne –, siis oleks sellel maailma julgeolekule kindlasti positiivne mõju. Minnes sammu kaugemale ja kujutledes, et senine paaria õnnestub lülitada normaalselt asju ajavate riikide kogukonda, võiks see muuhulgas vähendada ka näiteks Venemaa võimet kontrollida Kaspia regioonist lähtuvaid nafta- ja gaasitransiiditeid.

Võib eeldada, et nii Obama kui ka McCain on presidendina oma globaalsetes ambitsioonides vähem idealistlikud ja ideoloogilised kui George W. Bush. Mõlemad mõistavad, et USA vajab maailmas sõpru ja et Euroopa on ameeriklastele kõige loomulikum liitlane. Euroopa liidrite enamik vaatab Obamat mõnevõrra suuremate ootustega, ent vähemalt selles suhtes, mis puudutab osa Ameerika senise hegemoonia Euroopale „ärakinkimist“, on need ootused naiivsed. Ja on vana tõde, et kõrgemate ootuste foonilt on ka pettumus lihtsam tulema.

Barack Obama ja John McCain on USA presidendina mõlemad Eesti jaoks head valikud, juhul kui nad suudavad edukalt teoks teha selle, mida on valimiskampaania jooksul lubanud: taastada USA majanduse hea käekäigu ja seista kindlakäeliselt USA julgeolekuhuvide eest maailmas. Aga ajad on keerulised ja teel on mitmeid karisid, millest möödapurjetamine nõuab selget visiooni, kindlat kätt ja lojaalseid liitlasi.