Vaapo Vaher: Mürka — ütle ei!

Käsi südamele — olen vapustatud veidrast ja julmast tantsust, mis kestmas eesti viimase aja suurima korvpallitalendi Martin Müürsepa ümber. Kõik meie kossuasjamehed demonstreerivad varjamatu küünikaga taas, et tegelikult pole neil eesti korvpalli reaalsetest perspektiividest ei sooja ega külma. Kõige vähem aga Müürsepa tulevikust.

Kõik ajavad taga hetketulu, üheainsa hooaja punnitatud tulemusi. Taas on ulmeliste tulevikunägemustega platsis superutopist Riho Soonik. Kogu püssirohi paisatakse ühteainsasse lõkkesse — et veenda lihtsameelset Martinit hülgamast väljamaa ja naasta palli patsutama kodusesse lõtva liigasse. Seejuures võetakse energiliselt abiks kiljuv vale ja vassimiseed. Kerde: Eesti on Müürsepa arengu jaoks sobivam koht kui Kreeka! Vilba: Müürsepp jõuab suurt raha teenida veel hiljemgi! Jne. Ehkki Kerdelegi on ilmselt päevselge, et Eesti liiga saab Mürkat vaid allamäge libistada, nii sportlikult kui kõlbeliselt. Ja isegi Vilba aju seedib, et paar-kolm hooaega Eestis vedelemist viib Müürsepa piirini, kust suured väljamaarahad muutuvad unistusteks. Muu maailm toodab andekaid korvpallureid peale seesuguse kiirusega, et paar aastat lõtvust ja pildilt väljasolekut tõrjuvad sind kähku konkurentsist.

Müürsepa tahtejõuetus on teada, tema mõnuleks peamiselt ande najal. Nii ta põrubki allakäigutreppi mööda aina põhjapoole: NBA-st Euroopasse, Euroopast Kalevisse, Kalevist Ehitustööriista. Pikapeale saab isiklik vastavatud kõrts talle hubasemaks kohaks kui treeninghall. Mürka on teinud ju avaldusi, et tegelikult on ta rüsinast tüdinenud, tahaks lihtsalt — elada.

Okei, mõistan Müürseppa. Raha juba on ja noorus lippab tühja. Aga sugugi ei mõista ma korvpallihärrasid, kes täie teadmisega tõukavad meest sportliku tühjuse poole. Ehkki — tegelikult mõistan ma juba nende sadismi ka. Enesearmastus ja isiklikud pretensioonid on vilbade-kerdede-soonikute pisikeses sisemuses sedavõrd hiiglaslikud, et saaks aga ennast rahuldada. Kas Riho Sooniku korvpalliline käsikiimalus tõepoolest pole veel päriselt läbinähtav? Kas ikka veel ei mõisteta, et Türki sõit ei ole meie kossu võit? Et Varblaste-Metstakkide-Rummade preemiareis soojale maale ei paiska meie kossu edasi? Et vanakeste meeleheitlik vastuhakk ühes üksikus mängus ei näita meie tugevust või tulevikupüüdlusi? Et noorte järjekindel ignoreerimine on arenenud patoloogiaks? Jne.

Jalgpalli-fundamentalistina ei saa ma jätta toomast rööbitusi vutimänguga. Öelge, palun, kas Pohlakul kargaks pähe hakata Inglismaalt koju meelitama Poomi või Taanist Operit-Zelinskit? Et ajada hooajaks kokku mingi jõuk tõestamaks Flora oletatavat võimekust kuskil turniiril? Vastuoksa, Flora on loovutanud mitu meistritiitlit ja ka rahvusvahelisi võimalusi müües mehi sihiteadlikult väljamaale. Eesti jalgpalli ja nende mängijate huvides.

Küsimus: kes oleksid Poom, Oper või Zelinski kodumaal perspektiivitult rügades? Vastus: see, kelleks saab Müürsepp mõne aasta pärast Saku õlle nimelises koduhallis.