Musta huumoriga võiks ju öelda, et pole ilus oma asju teistele lahendada jätta. Pakun siiski välja mõned võimalused muuta suhtumist eluraskustesse, kui tundub, et mõtted võivad sellistele äärmuslikele radadele minna.

On ju nii, et mõni sündmus võib ühe inimese musta masendusse viia, teine aga võtab selle rahulikult teadmiseks. Allpool esitatavad soovitused on universaalsed ja tuntud, kuid õigel ajal kordamine on enamasti kasulik.

Emotsionaalne tugi, mis saadakse inimestevahelistest lähisuhetest.

Hoolitsust, usaldust ja sotsiaalset heakskiitu peaksid pakkuma esmajoones lähedased. Emotsionaalne isolatsioon, enesessetõmbumine ja oma muremõtetega üksiolemine on kõige halvem taktika. Töökaaslastel, sõpradel ja pereliikmetel peaks olema tähelepanelikkust märgata, et midagi on korrast ära.

Hädas inimest ei tohi üksi jätta ja inimene ise ei tohi üksindusse põgeneda. Mehed on siin mõnevõrra raskemas olukorras, sest nad püüavad oma probleemidega tavaliselt ise hakkama saada: ise läbi mõelda, ise otsustada, mida teha. Abi taheta paluda, sest mehed ju ei nuta. Kuid kriitilistes olukordades on oma raskuste arutamine mõistva inimesega tervendav. Sealjuures hädasolija haletsemine ei ole mõistlik.

Positiivsed emotsioonid.

Positiivsed emotsioonid kaitsevad meid negatiivsete emotsioonide ja viimaste võimalike tagajärgede eest. Kui meil on varasemas elus olnud ülekaalus positiivsed emotsioonid, oleme tõenäoliselt piisavalt tugevad eluraskustega toimetulekuks. Need emotsioonid pikendavad ka eluiga. Positiivsust tasub otsida, koguda ja raskes olukorras meenutada.

Optimism.

See, kuidas me suhtume negatiivsetesse sündmustesse, kuidas me neid tõlgendame — pessimistlikult või optimistlikult — määrab selle, kas me satume depressiooni või mitte. Kui pessimist arvab, et asjad enam hullemaks minna ei saa, siis optimist leiab, et saab küll. See tähendab, et asjad pole veel kaugeltki nii hullud, kui nad võiksid olla; piir on veel kaugel ja oskusliku tegutsemisega on võimalik aja jooksul olukorrast välja tulla.

On ju igal asjal kaks otsa: hea ja halb. Tasub mõelda, milleks on head need raskused, mis elu on teele veeretanud: mida nendest õppida saab. Kui tundub, et kõik on kadunud, siis järele mõeldes selgub, et kadunud ei ole kaugeltki kõik. Kadunud on võib-olla ainult raha ja osa varandusest, kõik muu on alles.

Kuigi pole õige alati kasutada nn Pollyanna lähenemist (Pollyanna oli väike tüdruk, kes oskas näha igas halvas midagi head ja ainult sellele mõelda; näiteks kui ta sai eksituse tõttu jõulukingituseks kargud, siis pärast esimest solvumist oli ta õnnelik, et tal neid vaja pole), siis selline negatiivsuse ignoreerimine äärmuslikes olukordades on kindlasti kasulik. Õnnelik võib olla ka lihtsalt selle pärast, et ollakse elus.

Enda kõrvalt vaatamine.

Püüdke vaadata ennast kellegi teise, võõra, kuid heatahtliku inimese pilguga. Kas suudate enda üle naerda? See on ohutu teiste üle naermisega võrreldes. Naer on terviseks.

Küsige kvalifitseeritud abi oma ummikussejooksnud rahaasjade korraldamisel.

Abipakkujaid on olemas ja enamasti töötavad nad praegu tasuta. Aga kui ka väikest tasu küsitakse, siis asjatundliku nõu saamiseks kulutatud raha on hästi kulutatud raha.

Positiivse enesehinnangu kujundamine ja hoidmine.

Miks-ma-küll-tüüpi mõtted, enesesüüdistamine, kahetsemine ja selle tagajärjel tekkiv enesehinnangu langus ei aita kindlasti. „Lõpetage muretsemine, hakake elama“ — on ühe Dale Carnegie raamatu pealkiri. Seda raamatut tasub lugeda. Tasub endale sisendada, et kui midagi läks viltu, siis on see õppetund tuleviku tarvis. Passiivne alistumine saatuse löökidele ei ole mõistlik.

Hakka tegutsema.

Kui tunned masendust või negatiivsete mõtete pealetungi, hakka tegutsema. Kõnni, suhtle, loe või tegele spordiga. Tuleb olla oma mõtete peremees. Enesessesüüvimisest ei ole abi. Otsinguaktiivsus, energiline väljapääsu otsimine viib (sund)mõtted mujale ja on kriisist väljatuleku alus.

Iga kriis esitab väljakutse olla tugev, lisab elutarkust, tingib vajaduse muuta midagi oma väärtushinnanguis, inimsuhetes või eluviisis. See on halva olukorra plusspool ja seda tuleks märgata.

Kahtlemata oskab igaüks oma elukogemuste põhjal lisada siia veel hulga depressiooniga hakkamasaamise nõuandeid. Inimesed on erinevad ja kõik nõuanded ei sobi kõigile. Arvan, et siin loetletud on üldkehtivad, eriti kui neid kõiki koos rakendada.