Eestist ei ole saanud õigusriiki
Meie esimene iseseisvus võideti kätte vapra Vabadussõjaga ülekaaluka vaenlase vastu. Eestist sai põllumajandusriik, kus eesti põllumees oli oma maa peremees. Ent nõukogude kapitaliga loodud Harju Panga kaudu — millest sai üks suuremaid Nõukogude kulla ja väärtesemete vahendajaid lääneriikidesse — oli meie idanaaber juba leidnud tagaukse K. Pätsi ja J. Laidoneri mõjutamiseks, sest nimetatud olid selles pangas juhtivatel kohtadel.
Poliitilisel areenil oli võimuvõitlus oli äge — 10 aasta jooksul oli meil 20 valitsust. Rahva rahulolematus sarnase üliparlamentaarse süsteemi vastu oli suur ja vastureaktsioonina tekkis vabadussõjalaste liikumine, mis nõudis uut, tugevamale keskvõimule toetuvat põhiseadust. See sai teoks 1934 aastal. Uut põhiseadust kasutades võttis Päts võimu üle ning algas vaikiv ajastu.
Senisest demokraatlikust Eesti vabariigist sai ainuvalitsuslik riik. Suleti riigikogu, keelati kõik poliitilised parteid, ajalehed ja raadio allusid tsensuurile. Siis algas Teine Maailmasõda, mis pani meie valitsuse otsustavale proovile. Molotov–Ribbentropi pakt andis meid Nõukogude Liidu mõjusfääri. NSVL organiseeris riigipöörde ning Eesti liitmise Nõukogude Liiduga.
Paratamatult peame küsima, kuidas on see võimalik, et rahvas, kes 20 aastat tagasi võitis kätte iseseisvuse, kaotas selle samale vaenlasele ilma ühegi aktsioonita selle kaitsmiseks. Olime täielikus arusaamatuses, mis meiega juhtus.
Oluliseks teguriks nendes sündmustes oli meie autoritaarne režiim. Ajalehed ja informatsioonivõrk olid valitsuse käes ja rahvale ei antud vähimatki informatsiooni idanaabri kohta — seal valitsevast jõhkrast terrorist, mannetust elutasemest ja komiterni plaanidest maailma vallutamiseks.
Kuna meie poliitilistel juhtidel olid tõhusad ja pikaajalised suhted Nõukogude Liiduga, siis oldi veendunud, et sealtpoolsed lubadused on usaldatavad ja et NSV Liiduga saab asju ajada. Tõsi, meid ähvardati sõjalise jõuga, kuid ka selle demonstreerimine oleks meile kasuks tulnud, näidates, et me ei alistunud vabatahtlikult. Täna on meil raske tõendada, et see ei olnud nii.
Kokkuvõttes peame ütlema, et õigusriigi saavutamise püüe esimese iseseisvuse perioodi vältel oli vaikiva ajastu tõttu traagiline fiasko.
Teine iseseisvus algas raskete probleemidega. Kõigepealt, meil puudus demokraatliku valitsemisviisi kogemus ja traditsioonilised parteid. Puudus ka sõjaline võimsus oma iseseisvuse kaitsmiseks. Kolmandaks ja ehk kõige akuutsemaks probleemiks oli majandus. See oli üles ehitatud vene sõjatööstusele ja põllumajandusele, mille turg oli Venemaal.
Laar leidis inspiratsiooni majanduse ülesehitamiseks USA Nobeli laureaadi Milton Friedmani vabameelses majandusteoorias. Laari valitsus andis lääne ja eriti Skandinaavia kapitalile võimaluse üle võtta kõik meie tulusamad majandusalad — hotellid ja turismiturg, pangad, telefoni- ja infovõrk, ajalehed, bensiinijaamad ja raudteed. Elektrivõrk ja jõujaamad pääsesid sellest üle noatera.
Põllumajandus sellesse süsteemi ei sobinud. Lokkavatest viljaväljadest ja rohketest veisekarjadest sai sööti ja umbrohtu kasvav, mahajäetud kodudega ja tühjade hällidega puustusmaa. Vähemalt veerand meie rahvast kaotas kodud ja ülalpidamise. See Laari valitsuse monumentaalne otsus muutis täielikult muutis meie rahva traditsioonilist eluviisi.
Sellele vaatamata voolas sisse ohtralt väliskapitali ja tehnilisi oskusi, mis koos eestlase töökusega ehitas kiiresti üles majanduse. Kui siia lisada poliitiline edu NATO-sse ja Euroopa Liitu astumise näol, peaksime võima öelda, et oleme jõudnud lähedale õigusriigile ja võiksime elu nautida.
Kahjuks ei ole see nii — oleme pidevalt sõjaseisukorras. Kaks suuremat parteid on ei otsi kuldset keskteed ega tee koostööd. Parteijuhtide demoniseerimine ja armutu võitlus võimu pärast on nende ainukene tunnustatud menetlus. See vaid võõrandab rahvast poliitilisest protsessist.
Teiseks, külm sõda ida ja lääne vahel on juba ammu lõppenud. Meie aga oleme ikka veel pideval sõjajalal oma idanaabriga. Tartu rahu ja piiride küsimus paistab olevat teema, mille nimel võib võidelda igavesti. On see aga vajalik? Ehk peaksime kasutama oma poliitilist ja vaimset energiat produktiivseks suhete loomiseks, nagu seda on teinud Soome.
Lõpuks, saatus on meile andnud Eestis elava vähemusrahvuse. Siin nad on ja siia nad jäävad — ja kuna meie oleme selle maa peremehed, on meie kohustus ja huvi teha nendest produktiivsed ja ustavad riigi kodanikud. See protsess on aga olnud väga vaevaline ja pronkssõduriafääriga isegi tubli sammu tagasi läinud.
Need, kes on jälginud sarnaste probleemide lahendamist teistes riikides, võiksid ütelda, et see nõuab inimõiguste ja inimväärtuste tunnustamist. Jääb mulje, et poliitikute jõu ja rahva motiveerimise allikaks pole mitte koostöö ühiste eesmärkide saavutamiseks, vaid viha ja vaenu õhutamine.
Majanduse kiire arengu üle võime muidugi uhked olla. Jõuda varsti Euroopa viie rikkama riigi hulka näib võimalik eesmärk olevat. Oleme lühikese aja jooksul arenenud vaesest Nõukogude vabariigist moodsaks ja küllaltki jõukaks Euroopa riigiks.
Ainukene probleem on, et kõik tulutoovad majandusharud on võõra kapitali käes. Nende tulu, mis peaks olema meie tuleviku alusmüüriks, läheb võõrastesse taskutesse. Varem või hiljem hakkab see meie arengut pidurdama, kuid juba praegu on selle kõrvalmõjud tunda. Meie rahva jõukus on väikese ülemkihi käes.
Lõpuks: kui lähedale oleme jõudnud õigusriigile? Kahjuks oleme nii nagu esimesegi iseseisvuse vältel väliste mõjude juhtimisel valinud vastupidise tee. Oleks võinud arvata, et aastaid koostöö lääne riikidega meie suunda oleks muutnud, kuid ka seda pole juhtunud.
