“Etnilisele puhastusele” kaasaaitamine tõi küll kindralleitnant Ante Gotovina ÜRO Haagi sõjakuritegude tribunali ette, kuid eesmärk pühitses abinõu — Horvaatia oli taganud oma territoriaalse terviklikkuse. Seda hetkel tugevama õigusega ja ilma jäänuk-Jugoslaavia sekkumiseta.

Samast territoriaalse terviklikkuse printsiibist juhindus ka Venemaa Tšetšeenia-vastastes sõjakäikudes, samuti Sri Lanka, kus tamili tiigrite eraldumiskatsed on viimasel ajal pidurdunud seoses valitsusvägede hoogsa pealetungiga saareriigi põhja ja idaosas.

Näib, et ka Gruusia valis analoogse tegevuskava oma seadusliku võimu kehtestamiseks Lõuna-Osseetias, mille üle faktiline kontroll on puudunud alates 1992. aastast. Kogu maailm (k.a Venemaa — vähemasti sõnades) tunnustab Lõuna-Osseetiat Gruusia territoriaalse koostisosana, kuid ei kiida heaks valitud meetodit konflikti lõpplahenduse lihvimisel.

Siinkohal polegi enam tähtis see, kes sõjategevust alustas, kes keda provotseeris ja kas saanuks ka verevalamist ära hoida. Oluline on hoopis muu. See, et Saakašvili Gruusia on “selja sirgu ajanud”, endale hulgaliselt Lääne toetust ja sõpru leidnud.

Teistkordseks ametiajaks valitud presidendil oli aeg teha oma lubadused teoks ning pesta maha rahvuslik häbi. Olles üheks suuremaks USA toetajaks rahvusvaheliste koalitsioonijõudude koosseisus Iraagis, tugevnes Gruusia seljatagune silmnähtavalt.

Väheusutav, et Gruusia sõjaline operatsioon Lõuna-Osseetias oli Washingtoni jaoks üllatus. Kuid kindlasti mitte ka kergendus, andmaks endale aru konflikti võimalikust eskaleerumisest kogu Taga-Kaukaasia regioonis.

Tähelepanu väärib ka see, et pärast järjekordset “vaatust” Kosovo pretsedenditus iseseisvumises (!?) Venemaa lausa otsis võimalust oma arusaamisi rahvusvahelisest õigusest valjuhäälselt ja karmikäeliselt demonstreerida. Seostaksin NATO interventsiooni Kosovos ja teise Tšetšeenia sõja 1999. aastal ning Kosovo iseseisvumise ja Venemaa “rahuoperatsiooni” Lõuna-Ossetias 2008. aastal.

Kindlasti ei ole sel korral Venemaa retoorikas esikohal Gruusia territoriaalse terviklikkuse tagamine, vaid humanitaarsetel kaalutlustel läbi viidud interventsioon Lõuna-Osseetia aladel, mis peaks tõestama, et “etnilise puhastuse” hirmus ei saa see piirkond (nagu Kosovo Serbia puhul) enam kunagi Gruusia osaks saada.

Kõigele lisaks testivad kõik kõiki. Venemaad huvitab Lääne reaktsioon ehk kui kaugele võivad NATO eesotsas USA-ga ja EL eesotsas Prantsusmaaga minna. Kui reaktsioon piirdub retoorikaga, siis on Venemaa oma eesmärgi saavutanud. NATO idasuunaline laienemine pidurdub, Venemaa saab veelgi vabamad käed teistes “külmutatud konfliktides” ja Vene kodanike õiguste kaitsmisel.

Läänt huvitab Venemaa nahaalsus ühepoolseteks ja sanktsioneerimata tegudeks. Kas konflikt laieneb ka ülejäänud Gruusiale, areneb laiaulatuslikuks sõjategevuseks Venemaa ja Gruusia vahel ning toob kaasa võimalikud režiimisiirded Gruusias endas. Mida see tähendaks jõudude tasakaalule Taga-Kaukaasias, mis on Lähis-Ida eelpostiks?

Gruusial endal on aga paraku võimalus loota vaid heale tähtede seisule. Võimalik, et kui olukord on millalgi rahunenud, ei ole enam Lääne-orientatsiooniga Gruusia valitsust ning et see on oma positsioonid loovutanud Lõuna-Osseetia gruusia külades ning Abhaasias Kodori orus. Annaks jumal, et ma seekord eksin.