Kunagi uusaja koidikul tabasid usuliselt innukad ärimehed ära, et tasub olla aus. Kas sealt saigi alguse õpetus, et iga panga suurim kapital on klientide usaldus? Vaadates praeguse paavsti Benedictus XVI tegemisi, tekib nii mõnegi inimese hinges küsimus, kas kahetsus võiks olla samuti kasulik. Paavst rändab mööda maailma ja aina vabandab ja vabandab.

Tänavune vabandustelaine sai alguse paavsti aprillikuise visiidi ajal Ameerika Ühendriikidesse, jätkus see just äsja lõppenud visiidi ajal Austraaliasse. Mõlemal juhul oli tegemist kahetsusega katoliku vaimulikkonda vapustanud pedofiiliaskandaali pärast.

Paavst on rahvusvahelises elus väga omapärase positsiooniga mees. Teda võib nimetada globaalseks arvamusliidriks. Ühendriikides ilmuv ajakiri Foreign Policy küsitles oma lugejaid maailma saja mõjukama intellektuaali edetabeli moodustamiseks.

Tulemus oli ühelt poolt üllatav ja teisalt ootuspärane. Kümme mõjukaimat tulevad kõik islamimaailmast (Foreign Policy lugejaskonnas on ilmselt palju sealt pärit inimesi, kes siis n-ö upitasid omakandi inimesi) — lääne publikule on ilmselt laiemalt tuttav vaid Türgi kirjaniku Orhan Pamuki nimi, kes pälvis 2006. aastal Nobeli kirjanduspreemia (Pamuk on neljandal kohal).

Nimekirja järgmises kümnes on meile juba enam tuntud nimed: vasakpoolne intellektuaal ja poliitiline lingvist Noam Chomsky tuleb üheteistkümnendana. Tema järel kaheteistkümnendana keskonna-alarmist Al Gore, tuntud ka kui USA eelmine asepresident, siis neljateistkümnendana Itaalia kirjanik ja semiootik Umberto Eco, Vene maletaja ning dissident Garri Kasparov tuleb kaheksateistkümnendana.

Paavst Benedictus XVI asub alles kolmekümne teisel kohal.

Kümme olulisemat intellektuaali tulevad islamimaailmast. Hüva — see maailm ongi tõusuteel. Kui me neid ei tea, siis häda meile.

Kümne järgmise hulgas on kristliku maailma meediastaarid ja kirjamehed. Hüva — see maailm on languses ja peabki olema tagasihoidlikumal positsioonil.