Fritsufilmiga on küll siiski ka vaeva nähtud: korraldatud kunagi natse mänginud balti näitlejate kohtumine ning lavastatud isegi kohtumõistmine, millega osa läheb kaasa näideldes, teine osa püüab moraalsetele küsimustele tõsimeeli vastata. Eriti lõpupoole lastakse aga sisutühjadel kaadritel lihtsalt lohiseda, lootes, et vaataja jõuab ise esitatud küsimuste vastusteni.

Aga ei jõua, sest tegijate enda kontseptsioon puudub filmis täiesti. Huvitav teema — miks ikkagi kehastasid nõukogude filmitööstuses pahasid sakslasi eesti, läti ja leedu näitlejad — on jäänud vaid tõstatamise tasemele. Mõtestuseni ei jõuta, sest filmi tegijatel endal puudub mõte, mida vaatajale edastada. Kui aga filmi tegijatel kandvat ideed ei ole, jääb film mõjutuks. Nii on hea teema lihtsalt ära lörtsitud.

Samamoodi iseloomustaksin ka hiljuti kinomajas ja teleski näidatud Meelis Muhu “Aljošat”, eriti aga Vahur Laiapea ja Toomas Kümmeli filmi “Arnold Rüütel. Lõpetamata lause”. Rüütli-filmi ainus mõte on Rüütlit naeruvääristada ning seda tehti äärmuslikult labaste vahenditega. Sellise saamatuse peale on kultuurkapital raha kulutanud küll täiesti ilmaasjata.

Aljoša-filmis on aga tegemata jäetud dokumentaalfilmi jaoks elementaarnegi kodutöö: kõnelejad jäävad nimetuks (lihtsalt eeldame, et vaataja teab ise?), mõningate kaadrite puhul on küsitav, missuguseid allikaid on kasutatud, viiteid on väga napilt. Lõpuintervjuu kisuks nagu mingi kontseptsiooni poole, aga esitatud seisukoht ei ole kahjuks representatiivne ning sellisena on pakutav “lahendus” lausa eksitav.

Dokumentaalfilmide tegijatele paistab tunduvat, et kaadrite kokkumiksimine annabki filmi. See on paraku ekslik arvamus. Pildid ei hakka ise kõnelema, kui filmitegijal endal puudub aim, mida ta öelda tahab. Säärase aimu puudumise üks põhjus on ilmselt üleüldine ebalus lähiajaloo tõlgendamisel. Ebaprofessionaalsed dokumentaalfilmid paraku ainult suurendavad segadust.