Repliik: Ansipi Lollidemaa rahapuu

Kindlasti on peaminister Andrus Ansipil õigus selles, et mitu negatiivset lisaeelarvet aastas ei ole ratsionaalne. Aga ratsionaalsusest kaugel on ka probleemide eitamine ja nende lahendamise edasilükkamine.

Ansipi soov negatiivse eelarve vormistamisega viivitada meenutab fanaatilisuse poolest seda Venemaa usuhullude sekti juhti, kes viimaks endal puuhaluga pead lõhki püüdis luua ja viibib praegu koomas. Ainult et tegutsemisajendid on vastandlikud: Pavel ootas maailmalõppu, aga seda ei tulnud; Ansip ei oodanud majanduslangust, aga see tuli. Teda ootab ilmselt poliitiline kooma.

Ansip püüab ikka veel kõigest väest tõestada, et positiivseid märke on majanduses rohkem kui negatiivseid. Muidugi on tore, et praegust — küll napivõitu — majanduskasvu ei vea enam mitte niivõrd tarbimine ja laenud, aga liig on ka väita, et ekspordist on majanduse vedur saanud. See on ikka rohkem Ansipi soovunelm, mitte tõsiasi. Nagu seegi, et pronksiööl üldse mitte mingeid majanduslikke tagajärgi ei olnud.

Peaminister paistab praegu olevat see viimane, kes riigi majandusraskusi tunnistama hakkab, kuigi paari kuu taguse ajaga on siiski edasiminekut märgata. Aga näksige see eelarve nüüd väiksemaks ja ruttu! Kui Ansip ise arvutada ei oska ja asjatundjaid ei kuula, siis oleks tema lähemate nõuandjate asi ta taevast maa peale tuua.

Sest muidu jääme Ansipit mäletama kui peaministrit, kes kirjutas Eesti majandusime pikkade aastate jooksul enda ja oma erakonna arvele — ega taibanud oma jutlusi lõpetada veel siiski, kui nälg juba majas oli. Negatiivse lisaeelarvega viivitamine on sama totter kui Buratino ootus, et tema Lollidemaal maasse torgatud mündist rahapuu kasvama hakkab. Või on Ansipi lähemateks nõuandjateks tõepoolest kass ja rebane?