Kui Keskerakonna esindaja käis välja idee kaaluda hümni äramuutmist, siis sündis Reformierakonna ajudes mõte, et Eesti lipp Pika Hermanni tornis peaks lehvima ka öösel. Kuigi juba ette oli selge, et muutma ei hakata ei lipuseadust ega Eesti hümni, tootsid mõlemad teemad hulgaliselt uudiseid ja netikommentaare.

Sobivamat aega kui vabariigi juubeli eelne aeg on selliste diskussioonide sünnitamiseks raske välja mõelda. Ja iseenesest ei olegi sellistes aruteludes midagi halba. Vähemasti nooremate inimeste jaoks on nende jälgimine kindlasti hariv ning küllap on kõigile kasulik aeg-ajalt oma riikluse sümbolite algupära, sisu ja tähenduse üle järele mõtelda.

Taunitav on aga see, et arutelud algatati puhtparteilises liinis ning vähemasti teisena välja käidud idee oli ilmselgelt mõeldud poliitilise vastandjõu meediaedu mahendamiseks. Kui Keskerakond oli hümniga juba nii suurelt pildile pääsenud, siis ei suutnud Reformierakond vastaste edu, käed rüpes, pealt vaadata.

Kainelt võttes selge, et ei hümni väljavahetamine ega liputseremoonia muutmine ei ole kindlasti küsimused, mida lahendada parteipoliitiliste uidude ajel. Isegi kui emotsioonide tasandil võivad mõttevahetused kuumaks minna, ei maksa ennast vaidlema unustades silmist lasta tõsiasja, et parteikontorites kunstlikult tekitatud arutelud on tihtipeale välja mõeldud hoopis mõne tõsise probleemi varjamiseks.