“Kui mütsatus käis, olin mina esimene, kes õnnetuspaiga juurde jõudis. Autos oli naine väikse lapsega,” rääkis Endel Meri (80), kes elab kurikuulsa Türisalu panga all Sepa talus. “Naine ei ilmutanud mingit elumärki, arvasin, et ta on surnud. Kui ukse lahti kangutasin, kargas sealt koer rõõmsalt välja. Lapse — ta võis olla nii kümnekuune — võtsin ära, ta oli täitsa terve, ainult näol olid klaasikildudest kriimud. Tahtsin lapse meile koju tuua, aga juba poole tee peal tulid kiirabi omad vastu ja õed võtsid lapse enda hoolde. Siis selgus, et ema oli ka ikka elus.”

Vana tisleri Endli esivanemate talumaade hulka kuulub juba viiendat põlve Türisalu platoo.

Türisalu pank on kolmekümne meetri kõrgune püstloodis merre langev kaljusein.

Lugu naise, imiku ja koeraga juhtus kümmekond aastat tagasi. Sellist enesetapjate lainet nagu sel sajandil, Endel varasemast ajast ei mäleta. Kümme hukkunut viimase seitsme aastaga: naised, kes on läinud oma arust metsa pissile. Trikitajad, kelle võimed on edevusele alla jäänud. Lapsed, kes teinud vanemate tagant ärandatud autoga surmasõitu.

Keegi ei tea täpselt, kui palju õnnetusjuhtumeid on kaldakaljul tegelikult olnud, sest päästeameti andmebaasidesse jõuavad ainult tõsisemad neist. Samuti ei saa kunagi üle lugeda neid, kes siin oma elu bilanssi kokku lüües püksipõlved puhtaks klopivad ja siiski edasi võidelda otsustavad.

Valdav osa õnnetustest on Eestile omaselt toimunud purjus peaga. Enamasti puhkepäevadel. Surmaga lõppenud õnnetustest omakorda pooled on olnud teadlik tee lõpmatusse — sellele viitavad taskusse või armsama aadressil jäetud hüvastijätukirjad. Ülejäänud õnnetused on aga seletatavad lihtsalt rumalusega.