Noor naine, rootslastega vanglas
Läänlased ja trellid: Heidi Ojamaa reportaaž sellest, kuidas nägi välja Rootsi suurfirma Ericsson kollektiivne ekskursioon Patarei vanglasse. Samuti tuleb juttu lääne matšodest ja mida nad teevad enne, kui endise vangla atmosfääris närvid kaotavad ja segi minema kipuvad.
Sinna lukustati meid tükiks ajaks. Kõhe, külm, vähese ventilatsiooniga ruum Rootsi turistidel aga naeratust näost ei pühkinud. Tegid pilti ja viskasid nalja — et noh mis siis ikka, teeme siis juhatuse koosoleku või? Nimelt oli tegemist ühe suurfirma mitmepäevase seminariga. Firma Ericsson. Lõbustusteks raske seminari töö vahele olid nad siis tulnud Patarei vanglasse.
Hukkamiskambri pesuvoolik
Kolossaalne ehitis 19. sajandist on muljetavaldav. Kui vaesed rootslased kuulsid, et hukkamisi viidi täide selles samas vanglas, viimane 1991. aastal, ajasid nad silmad punni ja ei suutnud seda uskuda. Vastikusega vaatasid nad voolikut, millega pesti hukkamiskambri põrand ajusodist puhtaks.
Rootsi ärimeeste jaoks jäigi hoomamatuks, kuidas inimene kaotas vanglasse sattudes kõik oma õigused, neid šokeerisid vangide elamistingimused (30 meest kongis kus on 16 voodikohta), aga ka lugu, kuidas Olümpiaregati ajaks 1980. aastal kaeti vangla aknad plaatidega, et turistid jumala eest kinnipeetavaid ei näeks. Teine maailm minugi jaoks, kes ma nõuka ajast suurt midagi ei mäleta ja vaid mingi aim ja iseäralik lõhn on meeles.
Tänu vanemate juttudele ja loetule on minul, tõsi küll, rootslastest lihtsam. Peale 2002. aastat ehk kui vangla merekindluse hoonetes oma tegevuse lõpetas, on see paik vaikselt oma elu elanud.
Patareis ei ole enam niisama sünge kui 4-5 aastat tagasi. Omamoodi totter, kuid tegelikult on sinna läbi linna mõnus jalutada. Ja veel mõnusam istuda puhvetis ning vaadata läbi okastraadi merd. Ise puhusin Patareis — kui rootslastest suurfirmalised lahkusid — juttu Andrus Villemiga, inimesega, kes on Patarei vanglasse asutatud kultuuripargi taga. Uus vanglaülem, kui soovite.
Mõned iseäralikud närvilised lood läänlastega
Andrus ütleb, et kõige elavamad külastajad on briti poissmehed. Kord olid kolm briti poissmeest end ise kogemata kongi lukustanud. Kuna kongide uksed ja ka lukud on vanad ja roostes, kipub ikka juhtuma, et ust lahti enam ei saa.
Noormeeste sõprade jaoks oli see kõik hirmnaljakas, kinniistujate jaoks aga eriti mitte. Pool tundi, mis muidu linnas lärmavatel poissmeestel luku taga õnnestus istuda, ajas kodanikud paanikasse. Reeglina suhteliselt arogantselt käituvate briti riigi alamate näolt kadus igasugune rõõmukübe kui nad avastasid, et uks on kinni ja ainus võimalus välisilmaga suhtlemiseks miniatuurne toiduluuk.
Õnneks leiti sobilikud tööriistad, lukk kruviti maha ning britid kadusid välgukiirusel.
Ühe punkürituse ajal suleti uste taha mõned ürituselised, kes kippusid liiga ülbelt käituma. Efekt oli silmapilkne — 20 minuti pärast välja pääsenud pidulistest andnuks viisakamaid otsida.
Kord on ka üks isa oma poja kogemata luku taha jätnud. Siinkohal läks asi hullemini — poeg vegeteeris rõskes kongis poolteist tundi. Pärast ei vaadanud isa poolegi.
Mis puudutab Patarei vanglasse ja selle õõvastavasse interjööri ning hullu minevikku taluvadki asja kõige vähem sõbrad lääneriikidest. Näiteks vaprad, steroide täis matšomehed USA-st, lõpetasid oma tagasihoidliku ekskursiooni peaaegu veel enne selle algust, vangla väravatele tagudes ja karjudes, et nad kohe välja lastaks.
Üks eriti matšolik inimene, kauboisaabastega, üleni teksasse riietatud mehemürakas murdus aga täiesti.
Andrus kirjeldab, kuidas hiljem nõrganärvilise sõbrad tal kätt hoidsid ning kiitisid — tubli mees, said ikka hakkama ja vaata nüüd, et sa endale bussi jalutamisega liiga ei tee.
Oma kong ja pudel šampat
Lisaks hirmutavale elemendile toimib vangla ka kasvatuslikult ning isegi väga hästi.
Kunagi toodi Patareisse näiteks mikrobussi täis noori, juba korra kinni istunud poisse, ja kes peale Patarei territooriumil viibimist lahkusid kõik kaamete nägudega, kahetsus tehtud pattude eest hinges.
Vangla külastajaid on mitmesuguseid. Peale turistide on ka endised Patarei asukad tulnud kohta üle vaatama. Enamikul suu naerul ja nägu uhkust täis: „Mina, tean selle urka kõiki soppe ja võin teile ise siin giidi eest olla.“
Ent vanglasse sisenedes nende hoiak reeglina muutub. Enamik ei suuda uskuda, et jalutavad nüüd vanglas vabalt ja neile endile tehakse ekskursiooni: on otsitud üles oma vana kong ja seal šampust joodud, on ka mindud näost plassiks ja soovitud kärmelt lahkuda.
Tarmo Urb, kes istus ka Patareis kinni, otsis samuti elevusega oma kunagist kongi. Tõsi, šampust ei joonud, lõbusaid lugusid ei jutustanud — vaatas kerge heldimusega.
