Põhjapoolus on 15-20 aasta pärast jäävaba
Sel suvel on sulanud jääd nii palju, et Kanada juures asuv loodeväil on täiesti laevatatav ning vaatlejate sõnul võib Venemaa ranniku juures paiknev kirdeväil sulada lahti veel selle kuu jooksul. Kui sulamise kiirenemine jätkub, võib Arktika olla 2030. aastaks suveti täiesti jäävaba.
Andmed avalikustanud Colorado ülikooli juures asuva USA riikliku lume- ja jääandmete keskuse arktiliste küsimuste spetsialist Mark Sezerre peab arengut hämmastavaks. Arktika on viimase 30 aasta jooksul, mil on teostatud satelliitmõõtmisi, kaotanud umbes kolmandiku oma jääst. Jää kadumise kiirus on järsult suurenenud pärast 2002. aastat.
Sezerre ütles: „Kui te oleksite minult mõned aastad tagasi küsinud, millal võiks Arktika kogu oma jääst ilma jääda, oleksin ma öelnud 2100. või võib-olla 2070. aastal. Näib, et Arktikast saab meie ning kindlasti meie laste eluajal hoopis teistsugune paik.”
Taani teadlaste prognoosid on umbes samasugused. Mõõtmised näitavad, et arktilist piirkonda kattev jääkate on umbes 2,5 miljonit ruutkilomeetrit väiksem, kui perioodil 1978-2000 keskmiselt. See tähendab, et jää on kahanenud 40-45 protsenti, kirjutas Jyllands-Posten.
„Viimase 50 aasta jooksul, mille kohta meil on andmeid, ei ole me midagi sellist näinud. Seni on ilmastikumudelid näidanud, et Arktika võib olla suviti jäävaba 30 — 40 aasta pärast, kuid kui jätkuvad viimase 10 aasta arengud, võib see juhtuda 15-20 aasta pärast,“ ütles Taani tehnikaülikooli lektor Leif Toudal Pedersen.
Pedersen juhib suurt satelliitvaatluste projekti, mis jälgib jääkatet nii põhja- kui lõunapoolkeral. Ta andis mõningaid selgitusi jää sulamise kohta. “Suur osa sulamisest on seotud globaalse soojenemisega, kuid samal ajal on sel aastal olnud ka üllataval tugev jäävoolus Siberist põhjapooluse kaudu mööda Gröönimaa rannikut alla ning see jää on oma teel sulanud,“ ütles Pedersen.
Kopenhaageni ülikooli meteoroloogiaprofessor Eigil Kaas on samuti uutest andemest üllatunud. „On hirmutav, et see toimub nii kiiresti. Juba 2005. aasta teadaanded olid hirmutavad. Praegu nähtav on metsik. See on kinnitus kõige metsikumate prognooside ennustustele. Nüüd on vaid aja küsimus, kui kiiresti see juhtub,“ ütles Eigil Kaas.
Merejää pindala on praegu 4,4 miljonit ruutilomeetrit ning selle suurus langeb endiselt. Eelmine madalseis registreeriti 2005. aasta septembris, kui pindalaks mõõdeti 5,3 miljonit ruutkilomeetrit. 1979. aastast kuni 2000. aastani oli merejää ulatuseks keskmiselt 7,7 miljonit ruutkilomeetrit.
Merejää ulatus on madalseisus tavaliselt iga aasta septembri lõpus, pärast mida hakkab taas võimus võtma karm arktiline talv. Arktiline suvi kestab sel aastal veel umbes kaks nädalat ning jää võib selle aja jooksul veelgi kahaneda.
Merejää külmub tavaliselt talve jooksul. Dr Sezerre’i sõnul saab see sel aastal probleemsem olema. „Sel suvel oli meil kogu see vaba vesi ning ookeanisse suunduv lisakuumus. See muudab jääkihi tagasikasvatamise palju raskemaks.“
Viimase kahe aasta jooksul ei ole talvine jääkasv suutnud korvata suviseid suurenenud jääkadusid.
Merejääd võivad kahandada muutused tuultes ja ookeani vete ringluses, kuid Serreze’i sõnul on peasüüks inimese põhjustatud globaalne soojenemine.
Teated jää kahanemisest suurendavad ka poliitilist huvi Arktika vastu. Mitmed riigid on valmis tunglema piirkonda, et kasutada ära nafta- ja gaasivarud, mida arvatakse ookeanipõhjas asuvat ning mis muutuksid jääkatte taandudes kättesaadavamaks.
Möödunud kuul esitas Venemaa nõude tohutule alale põhjapiirkonna ümbruses ning Taani ja Kanada on ette valmistamas samasuguseid nõudeid, mis tuginevad väiteile, et veealuste mägede ahelikud on nende kontinentaalsete šelfide pikendused.
