Karmo Tüür: Putini populaarsus ja kultuseoht
Kas Putini populaarsus on ratsionaalselt seletatav? Mis võib endaga kaasa tuua sellise stabiilse populaarsuse, miks arvamusküsitlused näitavad juba teist aastat üle ootuste kõrget reitingut?
Ühest küljest võiks Putinit hinnata selle eest, mis ta teinud on. Kuid mida ta siis teinud on? Võimule tuli ta ju mitte läbi pika ja pingelise valimisvõitluse, mille käigus antud helgeid lubadusi ta nüüd täitma peaks. Nii ongi tema põhilisteks saavutusteks poliitilises plaanis omaenda võimu tugevdamine, saates sisuliselt laiali parlamendi ülemkoja ning sundides alamkoda oma pilli järgi tantsima. Hetkel on käsil kogu poliitilise maastiku ümberkujundamine vastava uue seadustiku abil.
Kas on tema võimuaeg toonud kaasa kauaoodatud rahu ja õitsengu? Siiani vindub kodusõda — sest teisiti nimetada riigi sõda omaenda ühe osise vastu on raske, kui mitte võimatu. Suhteline majanduslik edu tuleneb mitte pädevast majanduspoliitikast, vaid soodsatest hindadest energiakandjate ja teiste Venemaa põhilistele ekspordiartiklite osas.
Kuid võib-olla armastatakse teda selle eest, et ta vahetas välja äärmiselt ebapopulaarse Jeltsini ja on suutnud endast lahti raputada tolle kaaskonna? Kuid kõigil on ju värskelt meeles, kuidas Putin tõsteti tollesama Perekonna poolt esile ning avalikult nahutada on saanud vaid kõige ilmsemad ning konfliktiohtlikumad favoriidid. Kusjuures süsteem pole muutunud, lihtsalt vanade soosikute asemele on tekkinud uued — enamasti jõustruktuuride esindajad.
Võib-olla ongi siis asi selles, et taastatud on traditsioonilise uhkuse — armee — roll? Ka seda ei saa väita, armee kiratseb finantseerimisraskustes, pidev koondamine on tekitanud uue, ohtliku töötute kontingendi: tänavale sattunud sõjaväelased ja relvastusspetsialistid.
Kuidas on siis võimalik, et “kõige juhuslikum president”, nagu teda nimetavad vene enda analüütikud, on saavutanud sellise uskumatu populaarsuse, mis võimaldab tal läbi viia praktiliselt kõik planeeritu?
Üks võimalik seletus on nn. stockholmi sündroom. Nii nimetavad psühholoogid situatsiooni, kui pantvangi sattunud inimesed hakkavad jumaldama oma vangistajat. Pantvang (antud juhul rahvas) on praktiliselt väljapääsmatus situatsioonis — muuta situatsiooni pole nende võimuses (või vähemalt nii nad arvavad). Inimene relvaga (võimukas president) on ainuke, kes suudab pakkuda minimaalsetki hüve ning õnnetu ohver loob enda jaoks kaitsekujundi heast isandast.
Taoline vulgaar-psühholoogiline käsitlus on juba mõnda aega ringelnud inimeste hulgas, kes üritavad endale ja teistele selgeks teha kõnealuse fenomeni põhjust. Teiseks võib välja tuua triviaalse arusaama vene inimesest kui sotsiaalsest olendist, kellele autokraatlik valitsus on loomuomane. Eksisteerib veel muidki sotsiaal-psühholoogilisi seletusi, kuid ükski neist pole täiuslik ega lõplik.
Kas aga sellisest populaarsusest võib välja kasvada täiemõõduline isikukultus? Vaevalt. Esiteks — puudub vastav ideoloogia, mis õigustaks kõiki puudusi ja möödalaske vajadusega saavutada mingi võimalikult kauge ja utoopiline eesmärk (sest lähedase ja reaalse sihi puhul järgneks väga kiire pettumine).
Teiseks — puudub lihtne ja samas abstraktne välisvaenlase kujund, kelle vastu võitlemise nimel oleks võimalik konsolideerida kogu rahvast. Ühendriigid selleks ei kõlba, liig suur osa eliidist on nabanööripidi seotud just selle doonoriga. Islamiäärmuslased — no kuulge, nad on ju olemas omaenda riigiski ja kõlbavad vaid ajutiseks pelutiseks. Juudid — nojah, see “materjal” kõlbab alati madalalaubaliste ühendamiseks, kuid laiapõhjalist rinnet nii ei loo.
Kolmandaks, vähemalt hetkel puudub efektiivne repressiivorgan, kes suudaks juurutada kultuse keskset elementi — halvavat hirmu. KGB/FSB on küll taastamas osaliselt oma mõjujõudu, kuid saavutada totaalse kontrolli ja sundmõtlemise keskkonda praeguses situatsioonis on ülejõu käiv ülesanne ka neile.
Kokkuvõtvalt — kuigi Venemaa Föderatsiooni praeguse presidendi populaarsus on kummastavalt stabiilne, pole eeldusi isikukeskse režiimi väljakujunemiseks.
