Jaak Prozes: Soome-ugri kaart Putini käes
Muidugi on Soome ja Ungari juhtide kutsumine ja meie omade eiramine Venemaa teadlik poliitika. Soome ja Ungari on kahtlematult riigid, kellega soome-ugri küsimusi arutada. Eestist aga luuakse viimastel aastatel kuvandit kiusliku väikese naabri kuvandit, kes üritab soome-ugri rahvaste probleeme Euroopa Liidu tasandil esile tõsta — ja muidugi mitte sellepärast, et teda huvitab soome-ugri rahvaste olukord, vaid sellepärast, et vaikida oma rahvusprobleemidest.
Samas, kõrgete Soome ja Ungari ametimeeste Venemaale kutsumises ei maksaks näha midagi pretsedenditut. Ungari president käis 1992 mäletatavasti läbi pea kõik soome-ugri rahvaste territooriumid. Soome presidendi Tarja Haloneni kutsus Putin külla siis, kui ta eelmisel aastal ise Soomes viibis ja Soome president korraga soome-ugri problemaatika tõstatas. Ungari peaminister Ferenc Gyurcany aga on paljude ungarlaste pahameeleks ja eestlaste imestuseks Putini sõber.
Kuna soome-ugri küsimus on tõusnud rahvuvaheliseks küsimuseks, siis valis Putin õige taktika. Kui mõni väiksem ametimees, näiteks Mari Vabariigi president Leonid Markelov, väidab, et meil on rahvuspoliitikaga kõik korras, siis väidab Mordva Vabariigi riigipea Nikolai Merkuškin, et jah, meil on rahvuspoliitikaga probleeme. Kellel neid Euroopas poleks? Sellepärast maksaks Putini kutses just Mordva Vabariiki näha väiksest ninanipsu. Markelovile.
Samas on see võib-olla ka omamoodi märguandeks, kuidas Putin peab vajalikuks Venemaal rahvusprobleeme lahendada. Teatavasti on just Mordva Vabariigi omaaegse haridusministri suust pärit ütlus: „Lahkuge ajaloo areenilt tasa ilma liigset kära tekitamata.” Ja tõepoolest mordvalaste (ersade ja mokšade) arv on viimase kolmeteistkümne aasta jooksul vähenenud rohkem kui 200 000 inimese võrra ehk üle 25 %. Kära aga ei kusagil.
Muidugi võib ka arvata, et see nii päris ka pole — et Putin on tõepoolest sügavas mures soome-ugri rahvaste saatuse pärast ja sellepärast kutsubki ta kõrged külalised ning teiste soome-ugri rahvaste delegatsioonid just Saranskisse, kus koletu rahvuste „ tapataöö” toimub. Tulge vaadake seda ümberrahvustumise viiruse poolt järatud piirkonda, täpsustagem diagnoosi ja püüame soome-ugri rahvaid koos ravida, näib ta ütlevat. Viimane annaks märku sellest, et lõppude lõpuks on Putin aru saanud, et soome-ugri rahvad on Venemaa rikkus, mitte probleem.
Kahtlematult on soome-ugri kaart üks võimalu soojendada suhteid Venemaaga. Elab ju ikkagi Venemaal ligi kolm miljonit meie hõimlast. Eesti riik ja eestlased on mures nende edasise püsimise pärast, sest see on meie endi rahvusliku identiteedi — keele ja kultuuri küsimus. Kui ka Venemaa saab aru., et soome-ugri rahvad on nende rikkus, siis meie huvid peaksid kattuma. Kahjuks näitab meie valitsuse esindajate kutsumatajätmine midagi muud.
Viimastel aegadel on kahetsusväärselt arenemas tendents, et Venemaa kuulutab soome-ugri küsimused oma siseasjaks. Üha enam toimub Venemaal soomeugrilisi kultuuri- ja teadusüritusi, millest eestlasi, soomlasi ja ungarlasi osa võtma ei kutsuta. Soome-ugri rahvaste organisatsioone aga kasutatakse selleks, et tegeleda näiteks pronkssõduri küsimustega.
Seega on soome-ugri liikumises märgata polariseerumise tendentse, milles riiklikust omavad rahvad jäävad teisele poole piiri. Nüüd üritatakse veel lõhestada soome-ugrili arusaamu ja soome-ugri riikide koostööd. Paraku unustatakse, et soome-ugri küsimus pole Venemaa siseküsimus. Rahvusõigused nagu inimõigusedki ei tunne riigipiire.
Autor lisab, et tegemist on tema isiklike seisukohtadega. (Toim)
