Intervjuu — Jüri Makarov
EVEA ja Ärielu eraettevõtluse taassünnile pühendatud portreelugude sari jätkub, sedakorda jagab meile paarikümne aasta taguseid mälestusi mees, kes on Maarjamaale toonud artiste Siberist Ameerikani, muusik, visionäär, ärimees, etc– Jüri Makarov.
Siinkohal tahab allakirjutanu meelevaldselt ja sissejuhatuseks lugejat vaevata oma isiklike mälestustega esimese Rock Summeri päevilt, aastast 1988, kui summeril astus ülesse John Lydon. Keda mina ja minuealised siiski pigem Johnny Rottenina teadsid — punkbändi Sex Pistols solistina niisiis. Juhus, sõbrad ja mõned faktorid veel, mis siinkohal sugugi asjasse ei puutu, võimaldasid mul igatahes ühel õhtul imbuda festivali klubisse, kohalike ja väljamaa staaride seltskonda. Sünnipärane impulsiivsus ja kodusest drillist sedavõrd rikkumata jäänud rütmi-, mõõdu- ja taktitundetus (koos punkariminevikuga) viisid mind mister pistolsiga vestlema. Minu koolis omandatud võõrkeel oli saksa, seega olid mul ingliskeelsest sõnavaramust võtta hulgaliselt sidesõnu ja mõned filmidest kõrva jäänud roppused, aga mulle jäi mulje, et põhilise suutsin ma siiski kohale viia: et see on nii paganama uskumatu (f..ng unbelievable!) ühest küljest ja nii paganama tore (just f…ng great!!!) teiselt poolt, et lihast ja luust Rotten on Eestis, on Nõukogude Liidus, kirjastuse Valgus baaris ja ma joon koos temaga õlut! Et mr. Lydon selleks ajaks põhimõttelise joone oma pistolsiminevikuga oli vahele tõmmanud, oli mulle muidugi teadmata. Nagu ka see, et ta mõned tunnid varem pressikonverentsil toonitanud oli, et Rotteniga on ammu ja jäädavalt lõpp, on Lydon ja Publlic Image Ltd, harjuge ära. Punk(t)! Rahva hulgas kulges ja asjatas oma lõputuid asjatamisi ka Makarov, tehnikat ja kaarte täis riputatud ja pealtnäha üldsegi mitte pinges. Mäletan end teda vaatlemas ja mõtlemas — küll inimesed elavad ikka erinevaid elusid.
Makarovi vanaisa oli heal järjel Peterburi kõrgklassi kuulunud tsaari alam, kes bolševike mässu puhkedes punaparadiisist pagema oli sunnitud koos oma Poolast pärit naisega. Uueks elukohaks valiti Eesti Wabariik. Jüri sündis Tallinnas, käis Reaalkoolis (nõukaajal Tallinna 2. Keskkool) ja hakkas pidudel plaate keerutama juba kooliajal. Esialgu legendaarse „diskotaadi“ Baumani käe all ja Sakala klubis, hiljem juba tegijamaks saades ise — Pedas ja kus aga juhtus, st kuhu kutsuti.
Muusika, Muusika, Muusika…Muusik.
Viljastava sotsialismi ideoloogiaveskid tootsid kvoote. Bändidele kirjutati ette, kuipalju peab olema repertuaaris nõukogude või sotsialistlike vennasrahvaste heliloomingut, raadiost kõlav oli samuti kontrolli all — niipalju olgu „meie“ muusikat, naapalju tohib olla „nende“ oma jne. Riiklik jaotusvõrk, mida toona oli kombeks (ikka ilmselt ideoloogilistel kaalutlustel) kaubanduseks nimetada, pakkus 99% ulatuses vaid seda, mida soovitatav kuulata — mitte „nende“ oma siis, eks ole. Kui mingi ime läbi midagi roiskuvast läänest ka plaatideks pressiti, sedagi reeglina mitmed–mitmed head aastad peale väljamaal edetabelites figureerimist, siis oli ka tegu ikkagi peamiselt estraadimuusikaga. Hevimehed, punkarid jne pidid ise vaatama, kust ja kuidas. Ja vaadatigi. Kuigipalju plaate ikkagi sisse imbus — toodi välisreisidelt või saatsid väliseestlastest sugulased — ning siis alustasid plaadid oma ringkäiku. Plaate vahetati käest kätte ning lindistati. Mida suurem oli tutvusringkond, kellega plaate vahetada, seda suuremaks paisus fonoteek. Sellest kujunes omalaadne tööstusharu, sest muusikat vajasid ju kõik — kõrtsideni välja, kes oma kundedele meelepärast muusikat mängida soovisid. Sealt võrsus toonases ühiskonnas nii hädavajalikke tutvusi, mis omakorda avas uksed juhustele, mis määrasid või oleks äärepealt määranud saatuseid. Nii õnnestus Makarovil kunagi üle NLiidu kuulsasse Mündi baari sisse aidata vene kino tipud Mihhalkov, Gaidanovski ning Jankovski. Sellest õhtust arenes sõprus, mille käigus korüfeed õhutasid Makarovit tulema Moskvasse, õppima kinorežissuuri. Et Makarov juba paar korda lavaka ukse taha oli jäänud, siis otsustas ta tõepoolest proovida. Paraku ei olnud sellal maalt ja hobusega tulnul käendusühiskonnas ilma mõjukate toetajateta üldse lootustki. Toetusega oli aga nii, et kuna 1982 abiellus Mihhalkovi vend vaenlase leerist pärit näitlejannaga (Shirley McLane), siis pidi Mihhalkov hoolega ette vaatama, et ta ise peatselt tuge ei vajaks. Makarov veetis küll kuu aega Moskvas, aga VGIKki eksamitele ei pääsenudki. Tagasi Tallinnas, võttis ta bändikaaslase Anne Veski sõnu kuulda ja ning astus TIPisse. Tööstuse juhtimise ja planeerimise õppimine ning muusikaga tegelemine teineteist ei seganud ning diplomi sai ta kätte perestroika teisel aastal — 1986. Esialgne pakkumine suunamiseks tuli ETV-st, kus töötamine oli oi kui paljudele unistuseks. Paraku pakuti Makarovile majandussaadete tegemist, aga Jüri oleks tahtnud teha saateid muusikast. Nii saatiski ta telepurgi pikalt (nagu tänaseks on klaar, mitte igaveseks küll) ja võttis vastu Anti Kalamehe kutse ja läks Rahvaloomingu Majja — levimuusikuid koordinerima. Sündis levimuusikute klubi Muusik, mis andis välja ajalehte Muusik ning korraldas kord kuus pühapäeviti klubiürituse, kus sajakonna muusiku ning nende kaaslaste ees astus ülesse kolm bändi. Üheks oli siis nö „tegija bänd“, teiseks tõusiteel olev ja kolmandaks üritati leida mõni uustulnuk, kellele seesinane üleastumine võib-olla üleüldse esimeseks-teiseks avalikuks esinemiseks oli. Eesmärk oli Jüril lihtne — koondada muusikud ühte ja lihvida maha klassivahesid, mis paraku tekkima kippusid. Venemaal staadionitäitele esinejad ei pruukinud iseenesest kellegi peale ülalt alla vaadata, aga teised võisid eeldada, et ju nad ikka vaatavad, aga ise on ennast nõukogude võimule maha müünud jne. Ühesõnaga — suhelda oli vaja ja seda muusikud ka said. Koos äratundmisega, et ollakse — küll erinevate sihtrühmade, kuulajaskonna ja maitsetega tihtilugu — aga siiski tsunft, üks ja seesama vennaskond, kellede vahel rohkem ühist kui eristavat. Ja siis ühel klubiõhtul käis manalamees Gunnar Graps välja idee, et võiks teha ühe heavy festivali. Mõte hakkas idanema ning hoolimata sellest, et veel 3-4 päeva enne üritust polnud kindel, kas festar ikka üldse toimuma saab, sest lihtsaks ametnikkond seda nüüd küll ei teinud, ta siiski ära toimus: Heavy Suvi 1987 Tallinna Lauluväljakul. Tehnika korjati kokku Linnahallist, filharmooniast ning üksjagu kola toodi ka Leningradist, korraldada aitasid lisaks Makarovile veel Aivar Sirelpuu, Rein Lang (kes oli siis justnimelt Linnahallis tööl, asedirektorina) ning tänane raadio Kuku ilmasammas Erki Berends. Tasuvuse piiriks ehk selleks, et omadega nulli saada oli rehkendatud 3000 külalist/piletiostjat. Aga hoolimata sõna kõige otsesemas mõttes olematust reklaamist tuli 26-t traadibändi (kaugemalt tulijad olid Siberist ja Armeeniast) kuulama esimesel päeval 10 000 ja teisel päeval koguni 18 000 rokihuvilist. KGB jäi ilmselt ka rahule, sest enne kontserti oli Makarov neid rahustanud, et mingit sini-must-valgega lehvitamist ei tule, rahvas tuleb muusikat kuulama, mitte manifesteerima. Tal oli õigus — sini-must-valges lauluväljakuni läks veel terve aasta. Nüüd aga hakkas juhtuma igal rindel. Tallinnas toimusid hirvepargi sündmused, muusikuid said aru, et hea tahtmise korral annab juba üht-teist korraldada ning mõte läks järgmise aasta ning rahvusvahelistumise suunas jooksma. Siis aga kutsus Makarovi vaibale Sapožnin, kes Filharmoonias direktoritooli painas ja rääkis järgmise loo. Nimelt on perestroikast joobunud soomlased, täpsemalt kommertsraadio Radio Ykkonen täis tahtmist korrldada ENSV-s mingi rahvaid ja kultuure ühendav pop- või rockkontsert või midagi taolist ja et te ju seal lauluväljakul midagi korraldasite ka, ehk oleks võimalik need asjad kokku panna? Sõideti Soome. Arutati asja. Ja sündis leping. Soomlased lubasid tuua tehnika (Milleks Makarovil niikuinii poleks olnud ei võimalusi ega raha). Soomlased lubasid kinni maksta peaesinejad (Milleks Makarovil polnud ei kontakte ega raha). Vastutasuks tahtsid soomlased tele- ja raadioõiguseid. Ei jõudnud meie mehed ära imestada kapitalismi kummalisi keerdkäike…milleks sellise asja eest küll maksma peab veel??? Niisiis stiilipuhas win-win tehing. Meie omad said seda, mida nad tahtsid ning loobusid sellest, mida meil polnud, st. millega nad niikuinii midagi peale poleks osanud hakata.
Rock Summer
Ja siis läks kibekiireks korraldamiseks. Mustmiljon pisiasja vajas klaarimist ja leiutamist, sest kogemust võtta ju polnud. Ametnikkonnaga asjaamise võttis enda peale tulevane justiitsminister, kes virtuoosselt ajas välja kutseid, viisasid ja sadu muid pabereid, mis toonases asjaajamises määras kõik. Pole paberit, pole üritust. Kurioosumeid siiski sündis, sest sadade inimestega asju ajades ei saa kõik klappida ning nii ei unusta Makarov ilmselt iialgi üht summerit, kus laeva käigust ära jäädes toodi bänd Tallinna Soomest kaatriga. Piritale korraldati piirivalve vastu, et nad erakorraliselt maale munsterdada ja siis selgus, et ühel moosekandil ei ole viisat. No pole viisat. Ja juhtus nii, et see mees lasti ausõna peale maale. Nõukogude Liidus! Kui see pole okastraadi sisse augu käristamine, siis mis veel on, tahan ma sellega öelda. Makarov kasvatas enda ümber paariteistkümneliikmelise tiimi, kes tegeles Rock Summeri korraldamisega aastaringselt, kuujagu enne üritust paisus see sajakonnaks ning ürituse ajal oli moel või teisel muusikapeoga seotud mitu tuhat inimest. Just Rock Summer tekitas ja kasvatas Eestisse terve tööstusharu, mida enne ei saanudki tekkida — tänapäeval peame me üliloomulikuks cateringi, heli- ning valgustehnika rendifirmade jpm olemasolu. Neist esimeste tekkimist initsieeris just Jüri Makarov oma Rock Summeritega. Ja siis hakkas meile tulema — Big Country, Public Image Ltd., Steve Hackett, Uriah Heep, The Jesus And Mary Chain, Jethro Tull, The Stranglers, The Fabulous Thunderbirds, Kaoma, Bob Geldof, Marillion, London Chamber Orchestra, Dr.Alban, Bonnie Tyler…..etc etc etc. kokku sadu ja sadu artiste. Artistidesadu, kui soovite.
Makarov kurvastab Eesti väiksuse üle. Kopenhaagenis Pink Floydi kuulates kurvastas ta kohe eriti. Et sellised artistis eestlastel oma õuemurul nägemata jäävad. Kapitalistlik reaalsus. Makarov ise arutleb nii: Tõeliste maailmanimede Eestise toomine ei hakka ennast kunagi ära tasuma. Neid tasub viia näiteks Poolasse või Venemaale, aga — pean see just mina olema, selles on küsimus. Ja küllap jagub häid artiste ka Eestisse, arvab ta. Seda enam, et meie publik kasvab ja areneb. Kunagi Tamula ääres Händeli maestro Klasi klassikaliselt ja tuntud headuses dirigeeritud „Järvemuusika“ lõppedes koos sõpradega ulakusest hõigatud „autor! autor!“, mis nende õuduseks levis lipsustatud — lõhnastatud publikumi tõsimeelseks skandeerimiseks, on jäädavalt minevik. Loodetavasti.
Me ei teinud selles kirjatükis juttu väikese Jüri ülesseastumisest meie kultusfilmis „Mehed ei nuta“. Seda mitmel sidusal põhjusel. Eks sellest ole esiteks räägitud juba küll ja teiseks jäi mulle ühest sellisest meenutusest silma üks Makarovi mõttearendus. See oli sellest filmisuvest üldse ja sellest, mismoodi tal oli võimalus noore poisina jälgida, kuidas suured egod võivad luua imet, kui nad on loomingulised. Siia ei ole ju midagi lisada.
