Arvutiseerimise varjuküljed

Jeremy Rifkin avaldas Eesti Päevalehes 15.11.06 artikli „Kõrgtehnoloogia paine“, milles toodud seisukohad on mindki ammu painanud. Arvutite poolt pakutav virtuaalkeskkond vähendab laste omavahelist elavat suhtlemist ja nende kirjaoskust. Arvutisõltuvus ähvardab ka täiskasvanuid.

Ameerika Ühendriikides läbiviidud uuringute järgi on sealsete kolledžiõpilaste kirjutamisoskus viimase kümne aasta jooksul dramaatiliselt vähenenud. Kõigest 31% kolledžilõpetajatest valdab inglise keelt väga hästi, samas kui kümne aasta eest oli neid veel 40%. Ega Eestiski asi parem ole.

Õpilased eelistavad suhelda MSNi ja rate.ee keskkondades, kusjuures paaniliselt välditakse mikrofoni ja veebikaamera kasutamist. Anonüümsus lubab kirjutada mida tahes ja kuidas tahes. Pole siis ime, et pedofiilid Internetis ohvreid jahivad, vt teisena viidatud artiklit. Tundeid asendavad emoticon’id. Raamatuid loetakse üha vähem ja see avaldub kirjutamisoskuse langemises. Vigaselt kirjutamine ja lühendite kasutamine on internetisuhtluse lahutamatu osa, moeasi.

Ameerika lapsed kulutavad keskmiselt kuus ja pool tundi päevas, seitse päeva nädalas televiisori vaatamisele, internetis surfamisele, tekstisõnumite saatmisele, videomängudele ja muule elektroonilisele meediale. Lapsed upuvad üha enam virtuaalmaailma ja jäävad ilma emotsionaalsest sidemest, mis kaasinimestega näost näkku suheldes tekib. Nad ei oska võimalikke suhtekonflikte (rahumeelselt) lahendada. Ega täiskasvanutegagi lugu parem pole. Uued suurte ekraanidega HD telerid on USAs oluliselt kasvatanud tugitoolisportlaste hulka ja teleri vaatamiseks kulutatavat aega. Meil seisab see alles ees.

Stanfordi ülikooli teadurite uurimistööst selgus, et enam kui iga kaheksas Ameerika Ühendriikide kodanik tunnistab, et tal on raske mitu päeva ilma Internetti kasutamata olla, kuigi ta ise tunneb, et veedab veebis liiga palju aega. 5,9% küsitletutest tunnistas, et nende eraelu on liigse Internetikasutuse tõttu kannatanud. Internetisõltuvuse tunnusteks on ükskõiksus oma tervise ja väljanägemise suhtes, vähenenud füüsiline aktiivsus ja sotsiaalne läbikäimine ning mitmed silmade, sõrmede ja kätega seotud tervisehädad.

Arvuteid püütakse panna inimestega paremini suhtlema nn „tundmuslikku arvutitehnoloogia“ abil, mille eesmärgiks on välja töötada arvuti, mis oleks võimeline tundeid avaldama. Samuti peaks ta oma kasutaja tunnetest aru saama ja neile vastama ning isegi oma inimesest kaaslasega teatud läheduseks suuteline olema. Sisse ehitatud kaamerad märkavad iga väiksematki muutust inimese näoilmes ning saadud infot töödeldes saab arvuti aimu tema tunnetest ja püüab neile reageerida. Edusammud selles vallas vähendavad inimeste näost näkku suhtlemist aga veelgi.

Mida arvate Teie?