Avo Üprus: Elu vajab ideed, väärtust, usku

Me räägime inimtegevuse jalajäljest nimega loodus. Seda on võimalik mõista otseselt ja sümboolselt, aga ka teaduslikult. Looja jälgedega on samamoodi. Mõned neist on leitavad üksikinimese südames, mõned inimkonnas üldisemalt, ajaloos ja kunstis, kultuuris ja religioonis, poliitikas ja füüsikas.

Oleks rumal nõuda, et kõik näeksid olevat ühtmoodi või isegi oleksid ühtmoodi, veel rumalam on aga lubada, et nägemisest ja olemisest loobutakse. Vaadeldava vaheldusrikkus rikastab vaatajat, vaatepunktide vahetamine lisab teadmisi, korduvate elementide kaudu hakatakse mõistma nii ühtsust kui ka tervikut, oma kohta ja suhet vaadeldavasse. Religiooniõpetusega on samamoodi.

Vaja on näha nii palju, et varjatu saaks ilmsiks, et saladused tuleksid hoomatavaks, et lahkukistud tegudest kujuneks ideed ja arhetüübid, et mõtlemise ja tegutsemise vaheline lõhe oleks ületatud, usu ja teaduse teineteist täiendav vaim vastu võetud. Kui loete Shakespeare’i „Suveöö unenägu” või „Tormi” või „Richard Kolmandat”, Hesse „Klaaspärlimängu” või minu poolest ka Milne’i „Karupoeg Puhhi” ja Carrolli raamatut “Alice Imedemaal”, siis on teil võimalus minna kirjutatud tähtedest edasi ning hoomata enamat. Esialgu ajastut, siis aega ennast, siis geeniust.

Hoopleva ignorantsi ajastu

Selleks ei piisa ühekordsest sirvimisest. Hea tulemuse saavutamiseks tuleb lugeda läbi kriitiline hulk. Kui see on tehtud, siis piisab ka raamatu kaane puudutamisest. Vähemalt esimesena nimetatute rikas mitmekihilisus, fragmentide pillavus on otsekui kuningliku balli sadade keerlevate õuedaamide küllastunud kirevus, millest ometigi võib üldistada ilu ja eristada üht armast nägu. Ainult „Karupoeg Puhhist” jääb mõistagi väheks, kuigi selle kaudu on püütud seletada ka „Daodejingi”, taoistliku maailmakäsitluse põhiteost. Ikka selleks, et inimesed, kellel ei ole sellisest vaatest elule ja maailmale aimugi, ei jääks lapsikusse eitusesse ja võiksid ammutada mõtlemise varamust selle jaatamise julgust.

Hindud: „Lapsed näevad mõtlemist ja tegutsemist lahutatuna, õpetatud mehed aga mitte. Ainult seda võib nimetada nägijaks, kes näeb, et mõtlemise ja tegutsemise õpetus on sama.” „Usk saab nähtavaks tegudes,” ütleb Jakoobus. Ma ei tahaks nõustuda nendega, kes defineerivad inimest söömise või omamise kaudu: inimene läheneb pigem sellele, mida ta loeb, mida ta usub, austab. Sekulaarne ühiskond on austuseta ühiskond, sageli lugemuseta ning alati usuta. Eluks on vajalik aga idee, mille nimel elada; väärtused, millest lähtuda; usk, millest toituda ja teostuda. See on osalemine jätkuvas loomises. Mis saab õigustada sellest loobumist? Mis saab anda enam kindlust tänapäevas kui aastatuhandetes joonistunud mõtlemis- ja käitumismustrites orienteerumine?

Mis õigus on kellelgi pretendeerida arvamusele millegi kohta, mille tundmaõppimisest ta keeldub? Hoiakule? Teadmisest rääkimata. Tegemist saab olla üksnes eelarvamusega ja teadmuseelsusega. Hoiakut aga nimetaksin ma ignorantsiks. Mõnes mõttes on meil hoopleva ignorantsi ajastu, uudishimu asemel saamahimu ja austuse asemel põlgus. Söandatakse väita, et see „suur tundmatu”, mille kohta inimesed on küsimusi esitanud aastatuhandeid, et mitte öelda miljoneid aastaid, on kaotanud oma tähenduse — selle tõttu, et enamik vastuseid, mida anda suudetakse, on puudulikud — no andke andeks! Kui mu tuttav lihamüüja Balti jaama turult nii mõtleks, siis võiks selle koha pealt ju vait olla, aga kui seda teeb mõni minister või tunnustatud teadja, siis lihtsalt peab reageerima.

Aga näe, lihamüüja Katja seab vabal pühapäeval sammud Nevski katedraali, katab pea ja kummardab, vanausuline sibulakasvataja tunnistab, et usk on ta elu. Enam kui kolmesajas väikese Eesti kirikus pühitsetakse pühapäeviti armulauda või muud sakramenti.

Häälekas vähemus karjub vaimulikud üle

Põrgupõhja Jürka küsib elu lõpuni põhiküsimust: mida pean tegema, et õndsaks saada. Saar-Polli uuringu (1995) kohaselt on religiooniõpetuse pooldajad ülekaalus, aga häälekas vähemus karjub nad lihtsalt üle. Vaimulikud ja teoloogid ei julge sõna võtta, sest langevad süüdistuse alla, nagu ei tuleneks nende sõnum mitte usust, vaid omakasust või ametist, ja võib-olla ongi vaid see viimane reaalselt olemas.

Kui me nüüd oma koduselt Maarjamaalt veidi kaugemale vaatame, näeme enam kui miljardit kristlast ja peaaegu sama palju moslemeid. On aegu ja maid, kus nad elavad üksteisele vastandudes, on aegu, mil üritatakse lõimumist. Konfliktid korduvad aga järjekindlalt ja ennustatavalt. Hinduism ja budism on kasvult järgmised.

Suuruselt viiendaks maailmareligiooniks on ligi 25 miljonit sikhi liitev sikhism. Tallinnas nende turbaneid ei kohta, Ühendriikides ja Inglismaal aga küll. Pigem peame tähelepanu pöörama Hiina usunditele ja mõtlemissüsteemidele, milles budismi kõrval on oluline koht konfutsianismil ja taoismil.

Ma ei soovitaks minna ei mandri- ega saare-Hiinasse äri ajama eestlasel, kes ei ole eneses leidnud aega omandada respekti nendest kolmest õpetusest juba emapiimas toitunud kultuuri vastu. Soovitus toimida toimimata, valitseda valitsemata on naeruväärsed eurooplasele või venelasele, aga ainult rumalale eurooplasele või venelasele. Õpivalmis uudishimulik leiab taost võimaluse kulgeda kooskõlas enesest väelisemaga ning konfutsionismist valitsemisõpetuse, mis annab silmad ette nii Macchiavellile kui Calvinile, Savisaarele ja Ansipile. Lugupidamist osutada rahvale, kes suutis identiteedi säilitada sajandeid ilma oma riigita elades, tuleks aga selle suutlikkuse põhjuseid mõistma õppides. Nad on leitavad Vanast Testamendist.

Kanadas või Aafrikas, aga ka Austraalias, Malaisias ja Polüneesias reisides oleks soovitav ka väiksemate kohalike põlisusunditega tuttav olla. Polükultuuriline ja multireligioosne maailm on täis üllatusi, nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid. Enne nende tundmaõppimist ei saa aga meeldiva ja ebameeldiva vahel valida ega oma valikuid põhjendada. Paides võidakse ju naerda nuku nõelaga torkimise üle, aga Quebecis võib tegemist olla rituaalse loitsuga, mis eriti ei erine meie aastavahetusmängust „Kingsepal silm välja” või sajandi eest tavalisest ja tänapäevalgi mõnes eesti usundis praktiseeritavast rituaalsest tegevusest. Rääkimata sellest, et kas on ikka mõtet teha suuri sõnu eestlusest, keele kaitsest ja kultuuri säilitamisest, soovimata leida kas või rahvaluulest objektiivset meie esivanemate uskumustest.

Tulgu taevas appi

Viimase kolme aasta jooksul olen pidanud lugema inimestest, kes rüvetavad kalmistuid ja pühakodasid. Mõned on varmad hiiepuid saagima, teised ristipuid langetama ja kirikuid põletama. Läänemaal on kuu aja jooksul toime pandud kolm kirikuröövi. Vandaalid rüvetavad erinevaid mälestusmärke ja hauakive. Tule taevas appi! Kas sellel foonil on mõni terve mõistusega inimene valmis tõsimeeli väitma, et me ei vaja religiooniõpetust? Et me ei vaja aastatuhandete tuhmunud kulda? Ja peame läbi ajama selle õhukese kultuurikorrosioonikihiga, mida suudame toota ilma esivanemate austuseta ise? Kergete klaashelmestega valgust murdva raske teemandi asemel?

Kahjuks on küll. Ja just see, et meil on ka õpetatud mehi ja naisi, kes nõnda arvavad, paneb mind tõsimeeli ja kindlalt nõudma sügavamat ning ehedamat.