Mart Helme: Bush ja vägistaja
Ega meie peavoolu meediagi oma juhtkirjades-kommentaarides midagi mõistlikku välkviisidi selgituseks öelda osanud. Taset esindas läbilõikeliselt Eesti Päevaleht, kus tõdeti, et tegemist on viisakusvisiidiga. Mis au pärast pidanuks sisepoliitiliselt isolatsiooni sattunud ja kümnete suuremate ning väiksemate rahvusvaheliste probleemide ja kriisidega hõivatud Bush, kelle päevakava minutilise täpsusega juba kuid ette korraldatakse, ühtäkki avastama, et tal on maailma hinnatuimale liitlasele — Eestile — vältimatu lugupidamine avaldamata?
Inimesed, tulge ikka mõistusele! Kui Bush Eestisse tuleb, peab tal selleks olema tõsiseid põhjusi. Ja see, et mingi tühipaljas diplomaatiline žest nende põhjuste hulka ei kuulu, on küll kindel. Nagu seegi, et tal pole vähimatki igatsust ei Ansipi, Rüütli või isegi Ilvese järele. Tõenäoliselt ei tule talle isegi nendega kohtumise ajal nende nimed meelde.
Seda kurvem on, et Eestis pole keegi — vähemalt avalikult — küsinud: aga miks ta siis siia ikkagi tuleb? Vastus võib olla ehmatavam, kui meie Bushi-visiidist roosatavasse õhetusse sattunud diplomaadid ja vaid juriidiliselt korrektsetele (äri)tehingutele keskendunud poliitikukesed arvata oskavad.
Venemaaga tasapisi, kuid vältimatult vastasseisu triiviv USA on Eesti pärast mures. On mures, et Eestis on nii poliitiline kui majanduslik võim läinud Moskva poolt otse või kaudselt juhitavate-mõjutatavate ringkondade kätte; on mures, et kartellistunud poliitikaga Eestis ei toimi enam võimude lahususe kui ameerikaliku demokraatia garanteerimise põhimõte; on mures, et Eesti eriteenistused ei suuda (ei taha? ei oska? ei julge?) purustada tekkinud korruptiivseid võrgustikke ja Venemaa poolt juhitavaid Eesti lõplikule finlandiseerimisele suunatud operatsioone; on mures, et NATO liikmena võib Eesti seeläbi kujuneda mustaks auguks, mille kaudu voolab Venemaale vaid liikmesriikide vastavatele institutsioonidele mõeldud teave ja mis ise võib muutuda Venemaa instrumendiks NATO-s segaduse tekitamiseks; on mures, et Baltikumi tagasiminek Moskva kontrolli alla annab venelastele Põhja-Euroopas hinnalise geopoliitilise platsdarmi; on mures, et Venemaa revanš endise N Liidu ruumis muudab üldist jõudude tasakaalu Euroopas ja ohustab stabiilsust Euroopa Liidus; on mures, et Balti riikide kui USA truude liitlaste finlandiseerimine ahendab veelgi USA niigi ahtaks jäänud toetuspinda Euroopas.
Tahtnuks Bush meile demonstreerida, kui viisakas ta on, võinuks ta ju Tallinnas peatuse taha ka teel hiljutisele G-8 kohtumisele Peterburis. Sinna läks Bush aga viimaste õhkõrnade lootustega suhetes Venemaaga mingigi modus vivendi leida. Nagu praegu teame, jäi see seal leidmata. Küll märkasid ameeriklased seepeale aga, kui käest ära on nad vahepeal lasknud asjad Balti riikides. Et näiteks Eestis on ekskommunistid teinud võimsa come backi ja tüürivad NATO-sse ning Euroopa Liitu kuuluvat riiki ülikiirelt tagasi Moskva embusesse.
“Let me tell you something, Putin,” ütleb Bush nüüd venelastele Tallinna külastades. “Baltikum pole Valgevene, pole isegi mitte Gruusia või Ukraina. Ilma meie nõusolekuta ära siin sibli. Kas said aru?”
Loomulikult ei saa venelased sellest aru. Loomulikult teevad nad näo nagu 1940. aastal, et kõik sünnib ilusti-kenasti meie oma demokraatlike protseduuride kohaselt. Nad ei saagi enne aru, kui neile vastu lõugu antakse. Aga kahjuks arvan ma, et Iraagis ja kümnes muus pigis istuv president George W. Bush pole USA-Hispaania sõja kangelane president Theodore Roosevelt, kelle surematuks ütluseks oli: “Räägi mahedalt, aga hoia malakas käepärast.”
Seepärast kahtlen ma, kuivõrd Bushi demonstratiivsele Tallinna-visiidile ameeriklaste poolt midagi palju enamat järgneb.Ammugi ei näe ma aga Eestis kedagi, kes meie riigi sisemistele ja välimistele vaenlastele vastu lõugu anda julgeks ja suudaks.
Ja nii me siis õhetamegi rõõmsalt peigmees Bushi külaskäiku oodates, märkamata, et meie selja taga on koerakoonlasest vägistaja jubapüksilukugi lahti tõmmanud.
