Sest eks ole rahva hääl jumala hääl, eks olegi ju Delfi kommentaatorid see “rahvas”? Lennart Meri surma teatega võrreldava hulga kommentaare, üle poolteise tuhande, kogusid viimati Peeter Oja ja Inno Tähismaa. Meri väärilisi kandidaate silmapiiril ei paista. Ent intellektuaalidest poliitikute aeg on ümber niikuinii. Meie aja kangelased — Oja ja Tähismaa — on teistsugused. Nemad räägivad asjadest, millest saab aru igaüks — seks ja vägivald.

Peeter Oja pälvis Delfi kommentaatorite kuuma poolehoiu oma Eesti Päevalehes avaldatud kirjatükiga, milles ta nii armsasti ära põhjendas, miks ta temast ette trüginud mehele lõuga andis, nii et veri lendas. Respekt, 100% nõus, toetan jne — sellised seisukohad moodustasid valdava enamiku kommentaaridest. Ometi on leidunud keegi, kes söandab asju õigete nimedega nimetada, leiti nii Oja kui ka Tähismaa kohta. Ent siiski jagas Oja seisukohti valdav osa Delfis kommenteerijaid, sellal kui Tähismaa pälvis ka kriitikat.

Pühapäeval oli eetris sajas “Ärapanija”, mis pühendas presidendiinstitutsioonile kohe kaks lõiku. Mina ei oska sellest küll muud järeldada, kui et Oja ongi kampaaniat alustanud — järelikult mõistab ta ka ise, missuguse kustumatu jälje on ta rahva südamesse jätnud ärapanijana teleekraanil ja verise rusikaga mehena eraelus. Üks lõik presidendist pidi näitama, et Arnold ei saa ajakirjaniku mõnesõnalisest küsimusest aru ja peksab täiega segast. Teine aga arutas presidendilossi turvaprobleeme. Ärapanijad arvasid, et tatikad võiksid ikka presidendi man pidu panna küll.

Noh, kui Oja Peeter oleks president, siis turvaasjanduse peale poleks kulutada üldse vaja. Peeter lööks igaühel, kes vales kohas istub või astub, ise kulmu rulli ja asi ants.. Nii meil kui ka välismaal. See oleks ju päris tore, kui ta Bushile ühe litaka kulmude vahele ära paneks. Kogu maailma Ameerika-vastased rõõmustaksid ja Eesti oleks oma karismaatilise presidendiga kohe kõigis maailma uudistes. PR missugune.

Sõnaosavuse ja asjadest arusaamisega võib teine lugu olla. Praegu ju toimetajad teevad suure töö Oja eest ära. Aga samas, presidendil jälle on kantselei ja pressiteenistus. Vahel muidugi juhtub, nagu näha, ka Arnoldiga, et “puhas” toimetamata tekst satub eetrisse, aga see on ikka pigem erand kui reegel. Ja kui Peeter mõne mehe või naise otsesõnu v…u saadab nagu viimati ühe ajakirjaniku, ega sellest ei ole ju midagi. Üks mõnus rasvane roppus lahutab rahva kevadväsimusest kurnatud meelt ja toob vaheldust halli argipäeva.

No ja siis veel see, et Oja meelest on Eesti elu on ikka nii p.s kui p.s. See teda ju rusikatega vehkima ajabki. Aga paljukest ta ärapanijana ikka seda Eesti elu edendada saab. Korra nädalas pääseb eetrisse. Siis ta karjub ja räuskab seal küll elu eest, aga seda on vähevõitu. Presidendina oleks ta ikka tihedamini “pildil” ja tema sõnu võetaks tõsisemalt kui praegu. Seda enam, et sõnum on lihtne, kõik saavad sellest aru ja on muidugi nõus.

Vaat seda ei tea, kuidas Ojal tervisega lugu on. “Ärapanijast” ta ju ikka vahel puudub ja teatris jääb ka etendusi ära, sest mees on nii haige, nii haige. Ei-ei, ega mina absoluutselt ei arva, et tema viina joob, niisukest mõtet mul ei tule kohe pähegi. Aga no tervis peab presidendil hea olema. Arnoldil, näe, on. Lendab nagu nugis ühest riigist teise, pole väsimuse märkigi näha. Pärast vastuvõttu ajas teine kah kohe hommikul vara kargu alla ja põrutas rongi peale, endal silm säras peas.

Aga kui ma nüüd viimaks ka oma arvamuse välja ütlen, siis — minule ei meeldi vägivaldsed mehed tegelikult sugugi. Mina usun, et kui mees kellelegi kätega kallale läheb, siis on temal midagi viga. Ja mis sa teed ära, enamasti on sedasi, et kui mees on kuri ja tige, siis peitub tema probleem allpool püksirihma. Ja eks kirjutanud seda Tähismaagi, meie teine iidol ja lemmik? Tema tunnistas ju otse, et kohe kallale tahaks kellelegi minna, kui keppi ei saa. No vaat, ja Oja Peeter läkski.

Aga kuidas on siis lugu teiega, armsad kommentaatorid? Kui teie nii tuliselt olete sellise mehe poolt, mida see siis teie endi kohta räägib? Kas ei ole, kellega, või ei saa hakkama?