Muutuvad ilma- ja teeolud ei ole väljakutse mitte üksnes auto rehvide pidamisele. Lumi, jää, soolasegune lörts ning miinuskraadid võivad muuta teeolud kehvaks, aga sama ootamatult võivad need rivist välja viia ka kaasaegsetesse sõidukitesse pakitud juhiabisüsteemid.

Inimene juhina on ekslik ning enamuse ajast aitavadki erinevad juhiabid inimlikke eksimusi korrigeerida ning lahendada mõnegi ohtliku olukorra. Kuid juht ei tohi unustada, et ka mehaanika on ekslik ning talv toob selle nõrgad kohad esile.

Ristuva liikluse hoiatus, jalakäijate ja jalgratturite tuvastamise süsteemid, eessõitjaga distantsi hoidev püsikiirushoidja, reahoidja, parkimisabi, automaatne pidurdus, automaatne kaugtulede lülitus ja muu sarnane mugavusvarustus lubab juhtidel - näiliselt! - osa juhtimisest autole üle anda.

Kuni ilm on ilus, on ka juhi olemine muretum. Ehk isegi liiga muretu? Talvel olukord muutub. Autod on kaetud pori, lume või jääga. Isegi hoolsaim autoomanik ei suuda autot pidevalt puhtana hoida. Mis omakorda tähendab, et moodsad kaamerad ja radarid ei saa oma tööd teha nii nagu ette nähtud.

Radar ei oska läbi pori vaadata

Nii inimese kui masinate üheks mureks talvel on kehv nähtavus. Lihast ja luust juht ei näe läbi määrdunud klaasi korralikult välja, sadav või tuiskav lumi mätsivad nähtavuse aga sootuks. Ei ole masin inimesest etem - kehva ilmaga saavad pimedusega löödud ega “näe” ümberringi toimuvat erinevad andurid, mis peaksid auto abisüsteemide tööks vajalikku informatsiooni ammutama.

Autode abisüsteemid nagu näiteks kohanduv (adaptiivne) kiirushoidik ning sellega kaasnev automaatne pidurdus töötavad enamasti auto ninasse paigutatud radarilt saadava informatsiooni abil. Lumesadu ning eessõitja rataste alt pihkuv pori katavad radari ning see lakkab töötamast.

Paljudel autodel on radari korpuses küll kütteelement, aga tihedas lumesajus ei jaksa see kogu lund ära sulatada. Küttekehast on vähe kasu liiva-pori ning isegi puulehtede vastu - need kogunevad anduritele ja tuleb sealt käsitsi eemaldada.

Kas töötab või ei tööta, selles on küsimus

Kaamera määrdumisest saab autojuht tegelikult hästi aru - auto kuvab ekraanile lähivaate soolasele porile ja manööverdamine tuleb sooritada vanamoeliselt peeglite ja akende abiga.

Kuid parkimisandurid, pimenurgaandurid ja küljeandurid võivad olla pori alla mattunud ning mitte toimida. Vahest saab juht sellest aru kas seeläbi, et auto tagurdamisel ei piiksu, annab suvalistel hetkedel valehäireid või kostub “takistus liiga lähedal” hädakarje.

LOE LISAKS:

Kuid eelmainitud radarid, mis distantsi hoiavad ja pidurdamist sätivad, on juhi jaoks nähtamatud. Enamasti saab auto ruttu aru, kui vajalik andur on blokeeritud ning annab juhile märku. Ka vastav abisüsteem lakkab töötamast.

Samas on olnud juhuseid, kus auto ise pole veel blokeeritud radarist aru saanud ja sõidab uljalt püsikiirust hoides eespool pidurdavate kaasliiklejate poole nagu tavaline püsikiirushoidjaga sõiduk.

Seega alati, aga eriti talveperioodil peab meeles pidama, et juhiabid ei pruugi alati toimida nii nagu ette nähtud ning tähelepanul ei tohi lasta hajuda - peab olema valmis iga hetk juhtimise protsessidesse sekkuma ja ei tohi jääda lootma sellele, et auto ise õigel ajal reageerib.

Juhi abi, mitte isejuhtimine

Isegi kui andurid “näevad” ja abisüsteemid töötavad nii nagu peab, ei maksa libedates oludes nende tõhususele lootma jääda.

Ega neid moodsaid tehnikavidinaid ilmaasjata juhiABI süsteemideks ei nimetada. Juhiabid on täna veel mõeldud juhti täiendama ning sekkuma siis, kui juht on ise vajaliku liigutuse tegemata jätnud. Need korrigeerivad juhi tegematajätmisi.

Isejuhtimine on täiesti eraldi teema ja selles suunas arendustööd käivad. Aga isejuhtimisel ja juhiabidel on vähe ühist!

Pidurdusteekond on pikem

Suvel, hea haarduvusega teekattel on mänguruum autoga sõites laiem. Kui pidurdus jääb natukene hiljaks või on korrigeeriv liigutus tavalisest järsem, ei pruugi midagi hullu juhtuda. Kuid adaptiivne kiirushoidja, reahoidja ja automaatne hädapidurdus ei tea, kas tee on libe ja kui libe see on.

Isegi kui andurid töötavad nagu peab ja auto tuvastab hoo mahavõtmise vajaduse ning asub pidurdama, on sellest vähe kasu, kui tee on libe: sõiduk ei saa pidama!

See risk on olemas nii eessõitjaga distantsi hoidmisel kui ka näiteks jalakäija tuvastamise süsteemi puhul - need mõlemad tuvastavad takistuse nii nagu peab ja hakkavad pidurdama, aga kuna süsteemid ei tea tee haardetegurit, sõidab auto takistusele otsa ikkagi.

Reahoidja lülita talvel kindlasti välja

Lausa kuritegelik on aga reahoidjate käitumine. Need süsteemid on Eesti oludes kaheldava väärtusega isegi suvel - teekattemärgistus on kohati kehva ning reahoidja kipub juhinduma igasugustest erinevatest “märkidest,” mis aga sõidurada ei tähistagi.

Rääkimata sellest, et suvelgi võib tekkida vajadus sõita näiteks pikiroopa kõrval kuna see on vett täis või vältida löökauku. Reahoija näeb, et toimub kõrvalekalle ja korrigeerib auto liikumissuuna löökauku või vett täis roopasse. Ebamugav ja ebaturvaline!

Talvel on asi veelgi hullem. Lumisele teele sisse sõidetud sõidujälg tõmbab üldiselt süsteemi tähelepanu. Aga reahoidja ei tea, kas kaasliiklejad on jälje sõitnud õigesse kohta ning kui erinevaid “sõiduraja märgistust meenutavaid ribasid” on mitu, satub reahoidmise abimees segadusse.

Ka muidu üsna puhtal teel võib olla erinevates kohtades lumeribasid ja kui see riba on piisavalt pikk, hakkab auto end selle abil sihtima, ka siis kui riba näiteks diagonaalis üle tee jookseb. Mitmetel automarkidel on sõidusuunda korrigeeriv liigutus programmeeritud üsna agressiivseks. Asfaldil täidab see eesmärki - viimasel hetkel teeb auto korrigeeriva liigutuse ja suunab auto tagasi õigele rajale.

Aga kui tee on jääs ja kiirus suur, võib järsk liigutus auto libisemisse viia. Sel hetkel lülitub reahoidja välja ja tööle hakkab ESP, aga see olukorda enam ei päästa. Reahoidja kaela süüd veeretada ei saa, juht peab ohtudest olema teadlik.

Kokkuvõtvalt

Kui automaatse reahoidja soovitame talvel välja lülitada, siis muid juhiabisid võib loomulikult igal ajal kasutada. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et erinevad juhiabisüsteemid ei oska piisaval määral arvestada muutuvate teeoludega.

Tore muidugi, kui auto on hästi varustatud - hea on mõelda erinevate juhiabisüsteemide olemasolule ja oskustele. Tõenäoliselt reageerivad need, kui olukord on hapuks läinud. Ja tõenäoliselt päästavad need kuskil ja kusagil mõnegi elu ja hoiavad ära palju õnnetusi. Ent inimese eest otsustama neid panna ei tohi.

Roolis vastutab ALATI luust ja lihast juht, kes peab olema valmis mistahes ajahetkel juhtimisotsuseid ja -liigutusi tegema.

Autoroolis olles ei tohi lasta tähelepanul hajuda ühelgi aastaajal. Talvel peab olema eriti ettevaatlik ning säilima peab valmisolek pidurdada ja rooli keerata isegi siis, kui auto PEAKS varustuse poolest seda kõike ise teha oskama.

Oleks, peaks, võiks ja muud eksistentsiaalsed küsimused ei aita kortsu sõidetud autot parandada, viga saanud inimest ravida või kaotatud elu tagasi tuua.

LOE LISAKS:

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.