Avaldame Kristina Kallase kõne täismahus:

Austatud erakonna liikmed, Meie võimas kandidaatide meeskond Sõbrad ja kaasamõtlejad

Erakond Eesti 200 sündis poliitikas mitteosalevate inimeste tunnetusest, et tänased poliitikud juhivad Eestit ilma pikema plaanita. Riiki valitsetakse ühe valimistsükli vaates ja liigagi sageli üksnes valimistulemusi silmas pidades. Eesti 200 leiab, et Eesti peab lõpetama peenhäälestamise, võtma pika vaate ja alustama reforme, mis kindlustaksid Eestile edu ka tulevikus.

Meie sõnum ei ole see, et Eestis on kõike tehtud valesti ja halvasti. Suurem osa Eesti seniseid valikuid ja samme on olnud õiged, mille tunnistuseks on meie tugev demokraatlik riigikorraldus, kindlatel jalgadel seisev majandus, turvaline ja loodusega kooskõlas toimiv elukeskkond ning lähedased suhted meiega ühiseid väärtusi jagavate riikidega lähemalt ja kaugemalt. Eesti on rahvusvahelises koostöös usaldusväärne ja avatud riik ja nii see peab ka jääma. MEIL ON VÄGA LAHE RIIK.

Kuid nagu me oleme ka juba varem kuulnud, see, mis tõi meid siia, ei vii meid siit edasi. Eeldused, millele olid rajatud taasiseseisvunud Eesti reformid, on tänaseks muutunud. Muutunud on globaalne majanduskeskkond, julgeolekuolukord, meie ees on uued rahvusvahelised väljakutsed nagu kliima soojenemine, globaalne ränne ja suurenev konfliktide hulk maailmas. Eestis endas on täna sootuks teistsugused demograafilised trendid, Eesti majandusel, eesti keelel ja kultuuril on sootuks uued väljakutsed, mis kõik nõuavad uut pikka vaadet ette.

Kuid selleks, et me saaksime rääkida pikast vaatest, peame me kõigepealt rääkima sellest, kuidas asjad täna on. Otse ja ausalt.

Kui me eelmise aasta mais oma manifestiga välja tulime, siis oli meie põhiline sõnum ka see, et me räägime otse ja ausalt nendest teemadest, mis tegelikult Eesti elu järgmise 20 ja 50 aasta jooksul mõjutavad. Ma usun siiralt, et see on ka peamine põhjus, miks teie kõik täna siin olete.

Me ei lükka karme tõdesid vaiba alla ja me usume, et meil on ideid ja lahendusi, kuidas nende väljakutsetega tegeleda. Otse ja ausalt asjadest rääkimine ei ole alati valutu, mida me kogesime kõik ka mööduval nädalal.

Üks valus teema, eestlaste ja teisest rahvusest inimeste lahku elamine, mille me tõstatasime, on Eesti õrn koht. Nii õrn, et me ei julge sellest isegi rääkida kartmata haiget saada. Teisest rahvusest inimeste sissetulekud on keskmiselt eestlaste omadest madalamad, nende hulgas on rohkem pikaajalisi töötuid ning erinevused on sees ka tervena elatud aastates. See teeb meie majanduse nõrgemaks, meie kultuuri vaesemaks ning meie poliitika heitlikumaks. See teeb meid riigina haavataks ja ebakindlaks. Me peame suunama nüüd lõpuks ometi kogu oma tähelepanu sellele, et viia kogukonnad kokku ja parandada vanad haavad.

Eesti 200 programmis on mitmeid olulisi samme selle eesmärgi nimel – kõikide Eestimaa laste kokku viimine ühte lasteaeda ja kooli, eesti keele õppe mahtude märkimisväärne suurendamine ja seda ka siia tulevatele uutele talentidele ning ühiskondlik kokkulepe sellest, et me enam mitte kunagi ei väljasta Eestis sündivatele lastele määratlemata kodaniku passi. Kõik need lapsed on meie, Eesti lapsed.

Aga meil on veel üks ebamugav tõde, millest me ei taha rääkida. See on rahvastiku kahanemine. Kõik meie senised arutelud on võtnud vaikimisi eelduseks selle, et rahvastiku kasv lähiajal on võimalik. Muidugi, me peame sihikindlalt selle nimel tegutsema. Kuid me näeme täna seda, et elanikkonna kasvu pikk ajastu, mis kestis Euroopas ja ka Eestis ligi sajandi, on tänaseks läbi. Me teame ka seda, et teadlased Eestile elanikkonna kasvu ei prognoosi kogu käesoleval sajandil.

2017. aastal Inimarengu aruande jaoks tehtud Eesti demograafide prognoosid näitasid, et ükskõik, kas rõhutakse sisserände suurendamisele või sündimuse kasvatamisele või mõlemale korraga, väheneb Eesti rahvastik sajandivahetuseks sellegipoolest. Veelgi valusam on meie heaoluriigi jaoks olukord tööealiste inimeste osas, kelle arv väheneb järgmise kahekümne aasta jooksul ligi 10% isegi kõige heleroosama rahvastikuprognoosi korral. See on üks olulisemaid teadmisi, mida poliitikakujundajad peavad arvesse võtma ükskõik millise pika plaani tegemisel.

Euroopa majandus jahtub ja Eesti majandus on ajalooliselt alati võimendusega reageerinud globaalsetele majandusmuutustele, sest me oleme olnud väike ja avatud majandus, mis liiga palju sõltub väliskapitalist. Kõik meie riigieelarvete aluseks olevad majandusprognoosid on alati põhinenud pigem roosadel stsenaariumitel.

Milliseid otsuseid me peaksime tegema täna, teades neid prognoose? Milline peaks olema meie pikk plaan? Kuidas me kasvatame oma majandust ja jõukust, kui me teame, et töökäte arv aina kahaneb? Kuidas me peame üleval oma tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi? Kas ja kuhu on vaja ehitada uusi koolimaju, kultuurikeskusi ja neljarealisi kiirteid? Oluline on ausalt otsa vaadata ka sellele ebamugavale küsimusele: kas Eesti vajub siis veelgi rohkem Tallinna poole kaldu ja kaob meile sajandeid omaseks olnud hajaasustus? See on stsenaarium, mille realiseerumist ei soovi Eestis ilmselt keegi, ning selle ärahoidmiseks on vaja tegutseda juba täna.

Eesti 200 programm on kantud nendest ebamugavatest tõdedest. Me saame edukad olla siis, kui me endale ei valeta.

Räägime otse ka õpetajate puudusest, rahvusliku kapitali väljavoolust ja väliskapitalist sõltuvusest, liiklussurmadest meie ikka veel välja ehitamata maanteedel, vaesusest, raiskavast riigikorraldusest ja riigireformi paigalseisust, töötegijate nappusest, logisevast sotsiaalsüsteemist, teaduse alarahastamisest, metsa väärtustamisest ja väärindamisest, tervena elatud aastatest.

Millist riiki Eesti 200 soovib tulevikus näha?

Esiteks, me soovime INIMLÄHEDAST RIIKI. Meie kõige olulisem vara on meie inimesed. Aga nagu eespool nägime, siis inimesi jääb meil aina vähemaks. Seega, käesoleva sajandi Eesti arengu võtmeküsimus on see, kas me suudame piisavalt ja targalt investeerida oma inimestesse.

Mitte üksnes nende arengusse, aga ka nende turvatundesse. Me lihtsalt peame oma sotsiaalkaitse süsteemi tegema bürokraatiavabaks, kvaliteetseks ja ühtlaselt kättesaadavaks üle kogu Eesti. Pöörame riigi ümber ja korraldame kõik sotsiaalteenused lähtudes mitte sellest, kuidas on mugav neid riigil administreerida, vaid sellest, kuidas on inimesel mugav teenust saada.

Vabastame kohalikud omavalitsused keerulisest ja koormavast sotsiaalteenuste osutamise kohustusest ning loome üle Eesti tugevad Heaolu keskused, kus ühest uksest sisse astudes saab inimene kõik temale vajaliku toe toimetulekuks ja tervise edendamiseks.

Usaldame rohkem, ka rahaliselt, kogukondi – just kogukond, mitte niivõrd omavalitsusi - kes tegelikult tunnevad päris kohalikke muresid oluliselt paremini kui keegi teine. Anname neile vastutust ja usaldame neid oma elu korraldama.

Eesti 200 ehitab taotluste vaba riigi - inimene ei pea riigilt abi taotlema, sest täna teab riik hästi, kes ja millal abi vajab. Me oleme maailma parim andmete koguja, nüüd peame saama ka maailma parimaks andmete kasutajaks. Inimväärne riik on ka tõhus, bürokraatiavaba ja jõukohane riik – Eesti 200 lubab läbi viia korraliku riigireformi ja teha uue Tiigrihüppe.

Teiseks, me soovime LISARAHA EESTI MAJANDUSSE. Eesti majanduse arenguhüppeks on vaja lisaraha ja tarku töötegijaid. Eesti 200 toob Eesti elanike kogutud pensioniraha Eestisse tagasi – pensionifondide rahast vähemalt poole peaks paigutama Eesti ettevõtetesse. Lisaraha annab võimaluse Eesti ettevõtetel laieneda üle piiride ja panna Eesti majanduse heaks tööle ka inimesed väljaspool Eestit. Inimesed, kes tahavad Eestis tööd teha, makse maksta ja kes austavad meie keelt ja kombeid, on siia ka tulevikus teretulnud.

On kõlanud väide, et meie pensionäride tuleviku heaolu ei tohi sõltuda meie majanduse käekäigust ja just sellepärast ei tohi pensioniraha Eesti ettevõtetesse investeerida. Ma arvan, et me kõik saame aru kui rumal selline väide on. Meie tuleviku pensionäridel saab hästi minna ainult siis, kui meie majandusel, meie ettevõtetel läheb hästi.

Riik peab uuesti hakkama ettevõtjaid usaldama nii sõnas kui teos ja tulema ettevõtjatelt eest ära üleliigsete regulatsioonide, kontrollide ja kohustustega. See peab välja paistma igast regulatsioonist, igast seadusest, igast valitsuse ja ametniku otsusest.

Meie kohalikud ettevõtted on maa sool. Nad ei peaks aega ja raha kulutama bürokraatiale ja tõestamisele, et nad ei ole pätid. Tuleme neilt riigina eest ära ja laseme neil oma äri ajada, oma perele ja kogukonnale tööd ja kindlustunnet pakkuda.

Meie majanduspoliitika peamine eesmärk on luua parima ettevõtluskeskkonnaga riik, kustkaudu on hea globaalselt äri teha. Selleks algatame mahuka seadus- ja õigusloome reformi. Aastaks 2035 tõuseb Eesti kõigis rahvusvahelistes äri- ning investeerimiskeskkonda mõõtvates indeksites esimese viie hulka. Suured ja mõõdetavad eesmärgid on vajalikud ja olulised.

Me usume, et Eesti vajab nutikat ja tulevikku vaatavat tööstust ja me toetame kohalikul toorainel baseeruvat tööstust, mis jätab kogu tulu Eestisse. Jätkusuutlik tööstus baseerub ressursside säästlikul kasutamisel. Metsamehed hoiavad metsa, põllumehed hoiavad maad, jahimehed hoiavad ulukeid, usaldame eksperte kes on tegelikud ressursi hoidjad. Teeme Eesti metsa majandamiseks 100-aastase plaani.

Me peame algatama ühiskonnas laiema diskussiooni maksusüsteemi ümberkorraldamiseks selliselt, et osa maksukoormusest viiakse tööjõult üle varadele ning koos perioodilise null-eelarve koostamisega korraldame ümber maksusüsteemi pikas plaanis.

Kolmandaks, me soovime, et meil oleks KVALITEETNE HARIDUS ÜLE EESTI. Ühtlaselt tugeva ja kvaliteetse haridussüsteemi loomiseks korrastame riigi juhtimisel koolivõrgu ja töötame välja üleriigilised standardid nii hariduse kättesaadavusele kui ka kvaliteedile.

Eesti koolid peavad andma võrdselt hea hariduse kõigile Eestimaa lastele sõltumata nende elukohast või kodusest keelest. Kõik lapsed peavad saama vähemalt keskhariduse ja õpetajate töö peab olema väärikalt tasustatud vähemalt pooleteistkordse Eesti keskmise palgaga.

Kõrgkoolide ja Eesti teaduse maailma tipptaseme tagamiseks peab teaduse- ja arendustegevuse rahastus tõusma 2%-ni riigieelarvest.

Neljandaks, me tahame, et Eesti oleks LASTE RIIK. See tähendab, et lastel on Eestisse hea sündida ja siinne elukeskkond on parim võimalikest maailmas, kus suureks kasvada. Eesti pered soovivad oma lapsi kasvatada just Eestis, sest ühiskond väärtustab lapsi, nende kasvamiseks on loodud turvaline ja kõrge kvaliteediga elukeskkond. Eesti peredel on ühiskonnas olemas tugi – kodulähedane lasteaed ja kool, kus laps tunneb ennast turvaliselt ja õnnelikult, maailma tipptasemel gümnaasiumi- ja kõrgharidus, kus omandatakse teadmised, aga ka oskused ja enesekindlus. Eesti transpordisüsteem on ehitatud üles laste ja lastega liikumisvajadusest lähtuvalt. Eesti riigi taristu lähtub lapsest – et temal oleks turvaline liikuda ja õues mängida. Avalik ruum lähtub lapsest – see on ruum, mille keskmes on laps ja tema võimed, soovid ja vajadused. Eestis ei ole ühiskondlikku ruumi või üritust, kuhu ei tohiks lapsega siseneda, või mis ei oleks lapsele turvaline.

Kõik need teemad on meie programmis lahti kirjutatud: meil on olemas lugu Eestist, millisena me teda näha tahame, pikk plaan sinna jõudmiseks, kui ka lähimal ajal ette võetavad vajalikud sammud.

Meie programm ei ole kõikide lubaduste paviljon, vaid pikalt ette vaatavate ja visioneerivate oma valdkonna spetsialistide tuleviku Eestit ehitav tegevuskava. Me soovime, et Eesti lööks läbi ja oleks edukas kõiges, mis ta ette võtab.

Meie peamine unistus on õnnelike inimeste Eestist – seetõttu peab Eesti riigijuhtide eesmärgiks olema lisaks SKP kasvule ka Eesti tõusmine tippu õnneindeksis. Me peame oma riigi edukust mõõtma hakkama ka sellega, kas meie inimesed on õnnelikud. Õnnelik olemine ei ole justkui meile omane ja me häbeneme seda öelda.

100-aastane Eesti oli 2018. aastal õnnelikkuse indeksis 156 riigi hulgas õnnetul 63. kohal. Oluliselt madalamal kui Läti ja Leedu, rääkimata Soomest, kes troonis õnnelike inimestega riikide edetabelit.

Õnnelike inimestega riikidel on suur SKP, aga mitte ainult. Nendes riikides elavad inimesed pika elu, kuid elavad seda tervelt. Nendes riikides tunnevad inimesed, et neil on olemas sotsiaalne turvavõrk, mis püüab nad kinni, kui midagi halba peaks juhtuma. Nendes riikides on inimesed lahked, nad tegelevad palju heategevusega ning tunnevad, et neil on olemas vabadus teha oma elu valikud ise. Nendes riikides on väga vähe korruptsiooni ning mis ehk veelgi tähtsam - inimesed tunnevad iga päev, et neil läheb hästi – nad oskavad heas tujus olla. Just see viimane koos tervelt elatud aastatega ning sotsiaalse turvavõrgu nõrkusega on Eesti kõige murettekitavamad kohad.

Võtame endale eesmärgiks jõuda maailma õnnelike ühiskondade edetabelis TOP 10 hulka aastaks 2035!

Sõbrad, seekordsed valimised on olulisemad, kui paljudki varasemad. Varem ei ole me kahelnud enda valikutes olla maailmale avatud, vabadusi väärtustav, rahvusvahelist koostööd soosiv Euroopa Liidu liige.

Meil on olnud ühine arusaamine, et edasipürgiv, julge ja rahvusvahelist koostööd tegev Eesti on see, mis tagab meie põhiväärtuste kaitse, eesti keele ja kultuuri arengu ja riigi püsimise. Aga nüüd tundub, et mõned meist on hakanud selles kahtlema, sest on tekkinud hirm ja ebakindlus.

Jah, tõepoolest, konfliktide hulk maailmas on kasvanud ja rahvusvaheline olukord on ebastabiilsem kui siis, kui me oma riigi taastasime. Kuid me ei tohi selles olukorras muutuda ebakindlaks, sulguda endasse, kaugeneda oma sõpradest ja liitlastest.

Nendel valimistel me peame otsustama veel ühe olulise küsimuse Eesti jaoks - kas me pöördume tagasi, sulgume iseendasse või jätkame oma valitud teed saada veelgi tugevamaks rahvusvaheliselt toimivaks riigiks. Ebakindlus ja hirm, mis meisse kipub sisenema, teeb meid ka vihaseks ning meie avalikud arutelud on läinud aina kurjemaks.

Paljud inimesed ei taha ennast enam ühiskondlike debattide keskmesse asetada, kuna see on ebamugav. Agressiivsete ja isiklike rünnakute talumine ei ole mugav ja meeldiv. Kuid kui me jääme vait ja laseme rääkida ainult neil, kes on hirmul või kes teisi hirmutavad, siis me võime 4. märtsi hommikul ärgates ehmatusega avastada, et tooni annavad suletust, enesesse sulgumist ja hirmutamist evivad jõud.

Siis me küsime, kuidas see sai juhtuda? Miks me ei võtnud midagi ette, miks ei andnud ma oma panust? Seepärast tunnustan kõiki teid, kes te olete oma nime ja näoga tulnud välja nendele valimistele.

Ühtaegu kutsun üles kõiki Eesti inimesi mitte tõmbuma kookonisse, vaid tulema välja, tulema valima, et teha Eestile võimalik parim valik.

Head kaasteelised, meid ootab kõiki ees lähimate päevade, nädalate ja tundide jooksul kiire töö, kus me peame jõudma iga kui viimase oma piirkonna inimeseni ja selgitama seda, miks on Eesti 200 poliitikas ja mida me tahame saavutada Eesti jaoks. See on töö, mida peaaegu kõik meist, üksikute eranditega, teeme esimest korda.

Kuid seda enam on selles seetõttu kirge ja ka usku, et just niimoodi, oma valdkonna spetsialistidena – õpetajate, arstide, teadlaste, ettevõtjate ja kultuuri edendajatena, oma piirkonna elanikena - saame me koos luua uut poliitikat.

Professionaalsus on poliitikas oluline. Kuid see ei ole mitte oskus teha kampaaniaid, pidada poliitilist võitlust ja trumbata üle vastaseid. See on professionaalina juhtida tähelepanu Eesti jaoks olulistele teemadele ja tulla välja lahendustega.

Aga mitte ainult. Professionaalne poliitika on ka tulla ise neid lahendusi eest vedama. Selleks me oleme täna siin ja selleks me oleme valimistele minemas. Siinkohal minu siiras lugupidamine ja austav kummardus kõigi teie ees, kes te panete mõneks ajaks seisma oma professionaalse karjääri, näpistate aega perega ühiste õhtusöökide, oma vanemate eest hoolitsemise ja lastele unejuttude lugemise aja arvelt, ning tulete tegema kõik koos Eestit paremaks.

Sest te usute, et poliitika on meie kõigi ühine asi!

Edasi kahesajaga!