Lapsi harjutatakse väikesest peale, et sünnipäev on raha kogumise koht. Nii mõnigi laps vaatab kutse pealt, KUHU kutsutakse ja siis otsustab, kas see on piisavalt "lahe" koht, kuhu minna. Iga aasta uus mängutuba, ägedam tegevuste koht. Lapsed saavad kokku ja veedavad omaette nähtud aja kuskil neljas seinas ära ja lähevad koju. Sõbrannad jäävad veel raha lugema. Vanemad arutavad, kui nõme see koht ikka oli ja järgmine aasta lähme küll mujale. Muidugi ei saa mainimata jätta klatšimist. Jah, klatšivad.

Mitte ainult laste sünnipäevad. Täiskasvanute versioon sünnipäevast on sama aga suuremate summadega! Kes kõige vägevamalt ja uhkemalt! Ja ole sa neetud, kui tahad sünnipäeva kodus pidada. Siis ei tulda kohalegi. Oh, küll meil on vedanud, et nii palju sõpru on, eks. Alla 25 inimese sünnipäeval pole mingi sünnipäev! Kogu selle tsirkuse juures mõtlen mina aga paratamatult nendele lastele, kellel pole rahalisi võimalusi mängutoas sünnipäeva pidada. Hea meelega teeks pargis pikniku. Mõned õuemängud ja söök. Juba tunnen, kuidas silmade pööritamine käib ekraanide taga, aga jah: ka maas võib istuda ja õues vabalt mängida, teki peal olevalt papptaldrikult süüa. Uskumatu, eks?

Ja täiskasvanud: "Nii, sünnipäevaks tahtsin raha. Kui kutsun 7 töökaaslast, 14 tuttavat, 3 sõpra, õe ja venna, siis on 25 piir ületatud ja kulud peaks tasa teenima." Mida??? Kas sünnipäev pole mitte ettekääne, et lapsed vanaema juurde saata, töömuredele "ei" öelda ja õhtu sõprade seltsis veeta? Mis püha rahalehm see sünnipäev on? Kui paljud inimesed veedavad oma sünnipäeva üksi teleka ees. Rahapuudusel, tervise puudusel või emotsionaalsetel põhjustel? Kas teil häbi ei ole sellisest sõprade koosviibimise ja uue eluaasta saabumise päevast teha rahapalagan? 800-1000€ sünnipäevale, millest pool loodad tagasi saada? Anna see pool siis juba lastekodule ja istu kodus teleka ees nuttes nagu paljud lapsed-täiskasvanud seda kahjuks teevad!