Käib "sõda" EKRE ja Sotsiaaldemokraatide vahel ning ükski teine erakond ei julge isegi välja öelda oma konkreetset seisukohta kartes, et mõni oluline hääl jääb selle tõttu saamata. Piinlik. Aga püüdke hetkeks päriselt mõista. Püüdke mõista inimest.

Olen naine ja armastan naist. Olen mees ja armastan meest. Ainus oluline sõna nendest lausetes on "armastan". Kui minu elukaaslase ja partneriga peaks midagi juhtuma, siis hetke seaduste kohaselt mind sellest isegi ei teavitata. Rääkimata otsustamisest, mis halvimal juhul minu kõige olulisema inimesega edasi saab. Mis saab lastest? Ühiselt loodud perekonnas kasvavate laste üle puuduvad mittebioloogilisel vanemal igasugused õigused. Laused stiilist "Sellistel värdjatel polegi vaja sigida!" ei kaota neid lapsi. Küll aga muutub küsitavaks nende laste normaalne tulevik. Aga kui keelaksime sellised elementaarsed õigused kõigil inimestel, kas siis tunduks see teema kiiresti lahendust vajav või mitte?

Võrdsus on oluline aktivistidele, kelle tööks ja missiooniks on võidelda ning seeläbi tulemusi saavutada. See on väga kiiduväärt töö ja tore, et selliseid inimesi leidub, kuid enamiku jaoks on oluline siiski igapäevaelu ning nende perekonnad. Julgen väita, et mitte ükski geiseksuaalne inimene ei hakka heteroks, sest seadused neid ei toeta. Mitte üks perekond – jah, ma nimetan perekonnaks ka kahest samasoolisest inimesest koosnevat suhet, ei jäta lapsi tegemata, sest seaduse silmis ei ole neil selleks õigusi. Meestel on veidi keerulisem, naistel lihtsam, aga kui on kindel soov, siis on see võimalik. Kannatavad meie lapsed ja inimesed, perekonnad üldiselt. Kannatab meie riik, kust lahkutakse, sest mujal on lihtsam armastada ja elada.

Geidest on loodud meile pilt, kus paljastavates nahktagides võltspäevitusega värviliste juustega mehed valimatult kõigiga seksivad ning nende ainus eesmärk on leida uus partner üheks, parimal juhul paariks järgnevaks ööks. Eriti magus oleks saak siis, kui uue partneri näol oleks tegemist korraliku heteroseksuaalse pereisaga, sest siis on saavutatud geide üldine eesmärk – rikkuda taaskord üks traditsiooniline perekond. Kust üldse pärineb väide, et geiseksuaalsed inimesed ei ole monogaamsed? Kas "normaalsed" ja heteroseksuaalsed on? Kas ka see ei sõltu inimesest, tema vaadetest ja südametunnistusest, vaid kõik on ikka ja jälle orientatsiooni taga kinni?

Miks on järsku geisid nii palju? "Sest see on moes!" tuleb vastuseks pea igalt endast lugupidavalt hobikorras arvamusliidri ametit pidavalt inimeselt. Fakt, et geiseksuaalsust on leidunud inimkonna algusest peale ka loomariigis, ei ole mingi näitaja! Väga paljudel meie ühiskonnas juhtivatel ja hinnatud positsioonidel toimetavatel inimestel ei ole julgust või võimalust oma seksuaalsusest kõva häälega rääkida. Olen päris kindel, et mitmelgi homofoobil leidub tutvusringkonnas vähemalt mõni tore ja "normaalne" inimene, kellega pole see teema lihtsalt jutuks tulnud või varjatakse oma seksuaalsust teadlikult, et ära hoida probleeme ja eriarvamusi. Kui paljud tuliselt vihkajad seisavad ise silmitsi küsimuste ja kahtlustega oma orientatsiooni osas ning peidavad seda tunnet kõva häälega endast julgemaid maha materdades ja nende elu võimalikult keeruliseks tehes?

Minu eesmärk pole kellegi arvamust muuta, vaid panna mõtlema inimlikule poolele. Alati leidub inimesi, kes on võimelised loomi piinama, oma kallimat peksma, nõrgematelt varastama ja vähemusi vihkama. Kui see tuleb südamest, siis seda ei muuda miski. Aga kui see tuleb teadmatusest ja massiga kaasa minemisest, siis seda saab muuta.

Mina olen õnnelik, et vähemalt suuremal osal inimestest on soe ja turvaline meie riigis elada. See on ainult aja küsimus, millal inimlikud õigused muutuvad kättesaadavaks kõigile. Tänapäeva maailmas pole lihtsalt muud moodi võimalik. Kas seni peab selline arulage võitlemine ja üksteise solvamine toimuma?

Tehke poliitikat nii, et erakonnal oleks mõte eksisteerida ka geide ja pagulaste puudumisel! Armastage ja laske ka teistel armastada!