Eestis on palju purunenud peresid. Kes selle all kõige enam kannatavad? Ikka lapsed - meie tulevik. Me soovime kõik endale ilusaid, terveid ja tarku lapsi, õnnelikke inimesi. Kuidas saavad lapsed olla õnnelikud, kui me ise seda ei ole? Millise pagasi saab laps ellu kaasa, kui ta on sunnitud elama purunenud või vägivaldses peres? Vanemad on lahku läinud ja omavahel ei suuda mõistlikult suhelda. Lapsele teeb kõige enam haiget see, kui ema ja isa teineteist vihkavad.

Lapse hing käristatakse katki - tema armastab ju mõlemat vanemat. Millise valiku peab see väike inimene tegema? Laps, kes vajab mõlema vanema armastust. Varajases eas saab ta psühhotrauma. Me ei tea iialgi, mis tagajärjed on sellel hilisemas eas. Tore, kui vanemad lahutavad ja nad edaspidi suhtlevad omavahel ja suudavad teineteisesse austavalt suhtuda. Tõde on see, et peremustrid kipuvad korduma põlvest põlve.

Loomulikult soodustab seda ka praegune ühiskondlik suhtumine pereellu. Traditsioonilist pereelu ei väärtustata. Elatakse koos, kuid ei abielluta, neid inimesi nimetatakse koosikuteks. Elu ei klapi, minnakse lahku ja leitakse uus ohver. Inimesed ei viitsi endaga tööd teha, vigu parandada ega suhet hoida. Igas suhtes ma areneme ja kasvame koos - see on teekond koos kallimatega. Lihtsam on toota üha nõrgemaid, haigemaid, katkisemaid inimesi juurde.

Kõige tervemad on ilmselt kahe lapsevanemaga paljulapselised pered, kus on kõige rohkem armastust ja suurim materiaalne kitsikus. Kitsikus õpetab inimest elama, lõikab ta tarbijalikkust eluviisist - inimesed elavad vajaduste järgi.

Meie riigis määratakse lahutatud vanemate laps elama vanema juurde, kellel on suurem rahakott. Kas rahakott kasvatab last? Kas raha omav vanem on parem, õnnelikum, targem lapsevanem? Jah, pahatihti ei olegi, on hoopis vastupidi. Kes seda hindab, paika paneb? Ametnikud ja seadused. Milline kahju tekitatakse vanemale, kes on sunnitud lapsest eemal olema? Ka see vanem on hingeliselt katki. Kes teda ravib ja lohutab? Kes teda hindab? Ei keegi - see ei koti kedagi. Kas üksikvanem saab asendada lapsele mõlemat vanemat? Kindlasti mitte.

Loodud on mees ja naine, kes moodustavad ühe terviku. Laps vajab nii isa kui ema. See on ideaal praeguses ühiskonnas, kuid see peaks olema loomulik igapäevane elu osa. Millised meie,naised ja mehed, emad ja isad oleme, et kogu meie riik on täis katkiseid peresid, üksikvanemaid, kärgperesid, lastekodulapsi? Mis toimub? Mida me valesti teeme? Kuidas meid on kasvatatud? Millise pagasi me oma lastele kaasa anname? Mida me iga päev meediast kuuleme ja näeme? Kas meie ja meie lapsed on kõike seda väärt? Kuidas inimesed omavahel suhtlevad, mida ja kuidas nad räägivad?

Me ei oska suhelda, rääkida, kirjutada, käituda ja leiame, et meil on õigus nõuda lastelt austavat suhtumist, sõnakuulelikkust, eeskujulikku käitumist ja õppeedukust. Elav eeskuju kasvatab last, mitte tühipaljad sõnad. Me nõuame lastelt seda, mida me ise polegi kunagi suutnud ja lapsed pole meid niimoodi käitumas näinud. Kustkohast peaks laps seda õppima, kui sõnad on vastupidised tegudele.

Minu laste isa nõuab lastelt häid hindeid, ise vaevalt vedas kolmedega välja. Haige värk. Hetkel on hinne 3 katastroof. Ma ei saa nõuda lapselt, ära suitseta, kui mul endal on suits hambus. Absurd.

On hommik, kell on 4:44. Minu klient oli meesterahvas, üksikisa oma kolmele lapsele. Mis on katkiste perede suurimaks põhjuseks? Totaalne armastuse puudus. Armastus on vahetatud raha vastu. Mis on raha? Sellega võib osta maja, kuid mitte kodu! Sellega võib osta voodi, kuid mitte und! Sellega võib osta kella, kuid mitte aega! >Sellega võib osta raamatu, kuid mitte teadmisi!

Kes peavad inimesele õpetama armastust? Eelkõige vanemad - ema ja isa, vanavanemad, tädid, onud, õed, vennad jne. oma elava eeskujuga. Koolis, selle asemel, et lastele õpetada selgeks suguelundid, seksiõpetus ja kondoome jagada, võiks lastele inimeseõpetuse tunnis õpetada teistega arvestamist, empaatiat, kaastunnet, halastust, abivalmidust, teineteise toetust, tunnustust jne. Vajalik on õpetada austust looduse ja kõige elava vastu. Iga laps on oma kodu nägu. Armastuseta ei suuda elada ükski elusolend. Inimese armastus algab eelkõige iseenda armastamisest. Kes ei armasta iseennast, pole võimeline armastama ka kedagi teist.

Üksikisa hingevalu peitub selles, et ta vihkab oma laste ema. Hommikul, kui ta kohtub oma lastega, vaatab talle vastu eksnaise kolm silmpaari. Ta ei suuda unustada oma viha laste ema vastu ja samas ta ei suuda andestada. Vastavalt sellele kohtleb inetult ka oma lapsi. Lapsed hoiavad ema väga, see teeb isa veelgi tigedamaks. Vanaema (isa ema) on abiks laste kasvatamisel. Nad elavad majas, millele nad laste emaga ehitasid teise korruse. Kodus olevate tülide tõttu asus vanim laps ema juurde elama, mis on veelgi pingeid lisanud. Võimaluste korral asuksid ka teised lapsed ema juurde elama.

Vanaema on oma poja ainsa lapsena üksikvanemana üles kasvatanud ja ilma isata. Ainus inimene, kes isa armastas, oli äi. Kui ta väimehega kohtus, ütles ta alati hellitavalt pojake. Lõpuks jõudsime kliendiga küsimusteni: millal Te viimati palusite laste käest andeks inetute sõnade ja kohatu käitumise pärast? Kas Te olete üldse kunagi oma laste käest andeks palunud? Vastuseks oli vaikus. Millal Te viimati ütlesite lastele, et Te neid armastate? Kas te oma elus olete kunagi kellelegi öelnud, et te teda armastate? Vastuseks vaikus.

Nii me siis elame siin Eestimaal. Seanss lõppes soovitusega: igat päeva alustada öeldes endale hellitavalt nagu oma armastatud lapsele: ma armastan ennast. Ma armastan ennast. Ma armastan ennast. Ma armastan end sellisena nagu olen.