Kui külmkappi pole, ei saa osta suuremat kogust toitu soodsamalt ette valmis. Peab elama ühest toidukorrast teiseni ja ostma kalleid valmistoite. Toitu ei saa säilitada ning see tuleb minema visata. See on aga raiskamine, mis läheb maksma kenakese summa, võrreldes sellega, kui külmkapp oleks olemas.

Sellega seoses hakkasin mõtlema kõigile neile inimestele, kellel pole raha, et osta endale külmkappi.

Olen teinud elu jooksul erinevaid tööotsi: alates öistest vahetustest tehases kuni raske füüsilise tööni ehitustel. Vaatamata tervise rikkumisele, ei maksnud taolised töökohad mingit erilist palka ning arvestades närvipinge ja vaikselt halveneva tervise ning palga suhet, jäi seal lõppkokkuvõttes ikkagi miinusesse.

Võiks öelda, et sellised töökohad ongi mõeldud inimestele, kes elavad ühest palgapäevast teiseni. Kõik see, mis jääb 1. ja 30. kuupäeva vahele, on orjus palehigis, kus kiristatakse hambaid, vihatakse oma tööd ning elatakse pidevas stressis.

Sellistel töökohtadel kipuvad tihti tervisehädad kallale tulema, aga kui palk on niru, kas saab siis endale lubada töölt puudumist või kalleid ravimeid? Ei saa. Siis minnakse isegi haigena tööle ja rikutakse oma tervist topelt.

Võib juhtuda, et tuleb ette mingi ootamatus ja on vaja lisaraha. Aga kuidas seda saada? Palgapäevani on ju alles igavik. Siis kiputakse laenama, aga vaene inimene ei saa laenu normaalse intressiga, sest tal puudub tagatis.

Tegemist oleks justkui ühe nõiaringiga, kust on väga keeruline välja saada. Ühelt poolt võib ju mõelda, et olen kokkuhoidlik ja ei hangi endale uut külmikut, või rassin raha nimel rasket tööd teha, kuid lõppkokkuvõttes jään ikka miinusesse. Vaene olla on hirmus kulukas.