Lisaks ei saa me kunagi kindlad olla, mida tabab väljalastud kuul, kui me loomast mööda laseme. Isegi kui loomale pihta saame, võib kuul temast läbi lennata ning jätkata oma teekonda veel kilomeetri jagu.

Avatud maastikul lendab kuul kuni kahe kilomeetri kaugusele. Tean omast kogemusest, et paljud jahimehed ei mõtle kuuli välja lastes, mis asub looma taustal. Eesmärk on looma tabada.

Jutt, et jahipiirkonnad teavad, mida nad teevad, on jama. Tegelikkuses valitseb üleüldine kaos, sest küttimismaht on hiiglaslik ja vaja on lasta meeletu arv loomi. Täpsemalt seisame ajaloos esimest korda silmitsi sellise küttimismahuga, mis tekitab muret, et võime mahu täitmata jätmise tõttu jahipiirkonnast ilma jääda.

Metssea laskmiseks kasutatakse igat võimalust. Seoses seakatkuga on vaja igal pool rohkem loomi küttida ja see tekitab ohtlikke olukordi. Mõnes piirkonnas käib lubadega sahkerdamine, kuna piisavalt pole ei kütte ega ka sigu.

Eesti jahindus on kahjuks nagu liivakastimäng. Jahimeheks saab väga lihtsalt, omamata erilisi teadmisi. Kontroll jahimeeste laskmisvõime üle on kehv. Kui lasta ei oska, siis selle eest relva ära ei võeta. Selle asemel paigutame oskamatud laskjad kütiliinil nii, et tõenäoliselt neile loom peale ei jookse, aga vahel saavad ka nemad pauku teha.

Siis on ajajad need, kes on ninapidi samblas, aga noomimine ei aita – järgmine kord tehakse samu vigu. Õnneks pole meie jahipiirkonnas keegi viga saanud, kuid on olnud väga ohtlikke olukordi. Küll on kütiliin saanud kuulda kuulide lendamist ja ajajatel on see igaaastane drill. Õnneks püüab mets kuuli üsna ruttu kinni.

Kui jahimees on üksi metsas jahil ja sihib looma, siis kaob maailm tema ümbert ära – ta näeb ainult looma. Seoses seakatkuga on hakatud väljastama rohkem jahilube ja see on viinud olukorrani, kus isegi karusid on hakatud metssigade pähe sihikule võtma. Riik survestab meid – meie survestame loodust.

Metsas toimub absurdne möll – jahipealikud loobivad metssealube ja käsivad aina kõmmutada – varem või hiljem saab keegi kuuli. Minu kui jahimehe soovitus teile: ärge käige õhtuti viljapõldude ääres jalutamas ja seni kuni see seakatku möll kestab, ärge metsas üldse käige!

Jahimehed ei ole sada protsenti profid – me oleme tavakodanikud nagu teiegi ja teeme vigu nagu teiegi. Kahjuks võivad meie vead kustutada kellegi eluküünla. Seega palun teid, korjake seeni lõuna ajal, kui väljas on kõige valgem, ja kandke helkurvesti! See ei tohiks teil tükki küljest ära võtta, aga võib päästa teie elu. Ka siis, kui metsa ära eksite.

Jahimeestele soovin edu ja julgust olla rahvaga avameelsemad. Tunnistage oma nõrku kohti – nii saame vältida hullemat. Rahvalt loodan mõistvat suhtumist – olukord on keeruline ka jahimeeste jaoks.