Poemüüja: poest välja tassitud alkohunniku järgi tundub, et nii mõnelegi jääb see jaanipäev viimaseks

Töötan suures ketipoes ning jaanipäevale eelnev alkoralli jätab eestlasest ikka väga odava mulje. Ei kannata ju pereringis liha ja vorstikest sussutada, kui õllekast ja viinapits käe kõrval pole. Iga paari minuti tagant lahkub marketist järjekordne õnnelik seltskond mitme kasti kangema kraamiga. Jaanid võivad alata.

Sai tuttavatelt küsitud, mida nad jaanide juures kõige rohkem ootavad. Vastuseks kõlas, et siis saab ju kõvasti juua! Selle püha puhul on korralik ülejoomine justkui aamen kirikus ning sõgedaid joomasekeldusi saab kuni järgmiste pühadeni heldimusega meenutatud. Kes kuhu oma riided ära kaotas ja kes kui koleda naise kõrval hommikul heinaküünis ärkas. Mälestused missugused.

Õnneks minu tööandja teab, et ka mina läheksin korraliku eestlasena suurt joomapüha tähistama ning sel puhul on ta mind graafikus kenasti tööle rihtinud. Pärast pikka tööpäeva poole öö pealt vabanedes väga ei kipu kuskile ühislõkke äärde joobnud inimesi kaema. Perega maale ärasõidust ei ole mõtet rääkida, kui vabaks on jäetud ainult üks päev keset suuri pidustusi. Selle kohta jagati Facebookis hiljuti tabavat postitust: teenindaja ei saagi peret omada, kuna igal perekondlikul sündmusel on tema oma tööpostil ja eraelu elamine on igaühe enda luksus.

Eks pühadejärgne uudistevoog anna meile teada, kui mitu mehepoega selle aasta jaanipäeva endale elu viimaseks kirjutasid. Poest välja tassitud alkohunniku järgi hinnates võib see number lõpuks üsna nukraks kujuneda.