Miks märkame oma suurkujusid alles siis, kui nad ära surevad?

Viimastel päevadel leiab igast meediaväljaandest kiidusõnu Jaak Joalale. Nii nagu mõni aeg tagasi Silvi Vraidile, Gunnar Grapsile... Seda nimekirja võiks lõputult jätkata. Kõik on kahtlemata meie meelelahutusmaailma suurkujud, kelle loomingut tasub austada. Kuid miks märkame kõiki neid tegijaid alles pärast surma? Aastaid pole neist midagi kuulda olnud ja nüüd järsku on kõigil kahju.

Lahkunute kõrval on aga suur hulk lauljaid, näitlejaid, kirjanikke, sportlasi ja muid suurte saavutustega hakkama saanud inimesi, kes vääriksid tähelepanu ja tunnustust. Surnutel pole kiidusõnadega enam midagi peale hakata, elusatel aga küll. Nii kutsungi kõiki üles märkama elusaid inimesi!

Viimastel päevadel oleks Facebookis justkui kohustuslik postitada oma lemmiklugu Jaak Joala repertuaarist. Kindlasti on see lahkunu omastele veidi lohutav, kui nähakse, et paljudele inimestele läks laulja looming korda. Samamoodi võiks me aga igapäevaselt meelde tuletada laule, raamatuid, etendusi ja muid teoseid, mis meile on korda läinud, kuid mille autorid veel elavad.

Kindlasti loeks see tagasiside elavatele inimestele rohkem kui lahkunutele. Inimese surm ei peaks olema parim viis endast teada anda. Keskeakriisis vaevlev meelelahutaja, kes teeb mida iganes, et tähelepanu saada, on naeruväärne. Ärme lase neil selleni langeda ja tunnustame inimesi, kes on tunnustamist väärt!