Lugeja: eesti naine on ikka paras mats küll
Hommikutunnil siseneb koosolekuruumi üsna kaootilise välimusega naisterahvas. "Oi, kellelgi on halb hommik olnud", mõtlen endamisi. Samas, see on ju tema puhul üsna tavaline ka - selle naisterahva sõnastikku "kamm" küll ei kuulu.
Kes sunnib juukseid kammima? Mitte keegi! Mina ka iga päev ei kammi, samas ei näe mu juuksed kammimiseta välja, nagu oleks neli varest elektriliinidelt juustes märatsemas käinud. Tema peanupust oleks kui tuhapilv üle käinud. Kuidas saab niimoodi üldse kodust väljuda?
Kuna naisterahvas hilineb, saab ta nii mõnegi pilgu osaliseks. Viskan ka siis pilgu, küllaltki pika, talle peale. Lotendav särk, kulunud suurenumbrilised teksad ning poolpaljas tagumik. Mida? Naine, kus on kombed?
Ehmatan end korralikult ülesse, vaikus on tabanud maad, keegi isegi ei iitsata. Hommikukangelane vingerdab end tooli ning kohendab prille. "Tal oleks hädasti kammi vaja," mõtlen edasi. "Ja palju muudki." Koosolek läheb edasi. Naisterahvas ise räägib mõistlikku juttu - pole etteheiteid. Välimuse järgi ei tohi tõesti järeldusi teha, aga kusagil ju jookseb mingi piir.
Saabub lõuna. Suundume kohalikku söögikohta. Pole varem seal käinud. Võtan mõnusa prae ning naudin pisukest puhkust. Potsatab ka too naine minu lauda. "Head isu!" soovin ning keskendun enda portsjonile. Silmad aga vibelevad kaassööja taldrikusse, edasi näkku, keskendudes suule ja selles piirkonnas toimuvale.
Olen oma elus ikka laudas käinud küll ning lehmad mulle meeldivad, kuid too söömismaneer oli šokeeriv. Lurin, matsutamine, toitu lendab ja kleepub lõua külge. Mõne hetke pärast on kogu menüü kergesti lõua pealt loetav. Süda läheb vaikselt pahaks, ometigi jälgin edasi.
Teine kaaseinestaja, samuti naisterahvas, järab agressiivselt võileiba, kogub selle hamstri kombel põske ning räägib poolsülitades ilmast. Neelatan ning sunnin end vaikima - ei soovi koledaid märkusi teha.
Keeran pilgu kõrvallauda, kus kontvõõrad einet naudivad. Jälle sama lugu: naised kõnelevad täis suuga ning matsutavad lehmalikult. Issanda loomaaed!
Kole, kole. Olen pettunud. Kuidas saab naine endale sellist väljanägemist ning käitumist lubada? See jääb minu mõistusele ikka korralikuks kitsaskohaks. Ma ei proovigi öelda, et iga päev peab olema kui Miss Universum, aga mingi austus enda suhtes võiks olla küll. Ja ei - ma ei ole geelküünte, ripsme- ja juustepikendustega solaariumitibi. Lihtsalt hoolitsetud inimene. Naisterahvas.
Sooviksin ka teie kommentaare antud loole, lugejad. Mina elan nüüd mõned päevad hämmingus.
