Ülikooli sisseastumisest alates olen sageli mõtisklenud selle üle, kuidas koostatakse õppekavad laiemalt ning hiljem eraldi ainekavad kokku klopsitakse - sageli leiab kohustusliku kirjanduse alt konkreetse teaduse niinimetatud raudvara, mis on ilmtingimata tarvis iseseisvalt omandada. Suurepärane! Õppida meeldib, teadmistejanu on suur, aga nüüd tuleb üles otsida see kaev, millest janukustutust leida.

Iseseisvalt materjali läbitöötamine on valitud eriala puhul igale tudengile oluline - sedasi kujuneb oma eriala mõistmine süviti, mitte möödaminnes, ja tekivad ideed ning küsimused, mida annab ära teha teaduse arendamiseks, täiendamiseks. Materjali läbitöötamisel on üks oluline eeldus: materjal peab olema kättesaadav. Mitte ainult paksema rahakotiga inimestele vaid kõigile, kelle ülikool on pidanud vajalikuks oma tudengkonna hulka vastu võtta.

Laias laastus teeb tudeng, vähemasti Tartu Ülikoolis, ühes semestris 6-9 ainet. Selline number on vaid hinnanguline ning ei pretendeeri statistilisele täpsusele. Sealjuures on ta tuletatud faktist, et semestris tuleks kokku saada täiskoormusel õppides 30 ainepunkti. Alati on neid, kes teevad konkreetsel semestril vähem ainepunkte ning usinamaid, kes läbivad rohkem õppeaineid.

Kui nüüd kirvega lüües väita, et igal ainel on vähemasti üks õpik, mis tuleb kindlasti semestri jooksul põhjalikult läbi töötada, saame tulemuseks 6-9 õpikut. Võtame kalkuleerimise lihtsustamiseks, et vajalik on minimaalselt 8 õpikut. Iga õpik maksab keskmiselt näiteks 15 eurot - see on leebe pakkumine, sest tegelikud numbrid, olenevalt erialast või käsitletava teema mahukusest võivad küündida kordades suuremate hindadeni. Tulemuseks saame, et semestris peaks tudeng isiklike õpikute eest välja käima vähemalt 120 eurot ja see on suur raha. Kuna tegelikkuses on õppeainete omandamiseks mõistagi vaja läbi töötada rohkem kui üks õpik, siis kasvab see number suuremaks. 

Olgu nii. Keskmine tudeng on teada ja tuntud oma kroonilise rahanappuse poolest. Põhjuseid, miks see nii on, pole mõtet üle korrata, sellest on meedias räägitud ja inimesed on seda ise kogenud piisavalt palju, et olukorda mõista. Selle fooni taustal on arvutuse käigus saadud 150 eurot suur raha. Mis probleemile leevendust tooks? Õige - hästi varustatud raamatukogu.

Nüüd aga jõuamegi asja ivani, sest raamatukogudes esineb õpikute puudust sarnaselt rahapuudusega tudengi taskutes. Kui ülikool ja teaduskond võtab uuest õppeaastast vastu 100 tudengit, kuid raamatukogus on olulise õppeaine õpikut vaid viieteistkümnele, siis tekib küsimus, mida ülejäänud 85 tegema peavad?

Olgu, mõned ostavadki õpiku ja hoiavad millegi muu pealt kokku, kuid enamik loodab eelnevate aastate tudengite materjalide peale, sest seda on tasuta võimalik veel saada. Kui õppejõudude eesmärgiks ainekava kohaselt on siiski see, et tudeng omandaks erialased teadmised konkreetsetest allikatest, siis seisame lõhkise küna ees - tahtmine õpetada ja tahtmine õppida ei tekita kumbki iseeneslikult õppematerjale juurde.

Probleem ongi see, et õpikud on ostmiseks liigkalliks tehtud, seega jääb paljudel tudengitel asi raha taha. Teisalt on raamatukogudes saadaolevaid eksemplare alatasa puudu. Mõistagi lahendavad üliõpilased tulenevalt tungivast vajadusest oma probleemid leidlikult ära, see on ka osa omandatavast haridusest - see aga ei tähenda, et probleemi ei eksisteeriks või võib sellest mööda vaadata ning eirata.

Küsimärgi all on ülikoolidesse vastuvõetute arv, kui ühiskond tervikuna või ülikool avalik-õigusliku juriidilise isikuna ei suuda adekvaatselt korraldada ja tagada nii suurele arvule tudengitele kõiki võimalusi eriala põhjalikuks omandamiseks.