Nad on lihtsalt ühed tegelased pikas reas, kes parandasid oma tulemusi keelatud ainetega. Kergejõustiklased, ratturid ja suusatajad, nagu me omaenda näitel teame, püüavad edu saavutada kõiki vahendeid kasutades. Tihti ületades piiri lubatu ja lubamatu vahel.

Keelatud ainete kasutamine on laialt levinud ja süsteemne. Väidetavalt pole võimalik ühelgi vastupidavusalal tippu jõuda ilma dopingut tarvitamata. Pallimängudega seoses ei räägita sellest nii palju, kuid kui vaadata Ameerika profiliigade korvpallureid või sealseid ameerika jalgpalli mängijaid, siis peab olema küll palju usku, arvamaks, et neil hästitasustatud aladel puudub kokkupuude keelatud ainetega.

Kõik tipud pole siiski (veel) vahele jäänud. Usain Bolt ja Cris Froom on siin parimad näited. Neid pole tabatud keelatud ainete tarvitamiselt, kuid kahtlused on olemas. Kas on võimalik puhtalt võita ja olla dopingupatustest parem? Või on neil seni lihtsalt õnne olnud ja dopingukütid pole neid tabanud?

Kahtlused poevad hinge ja mürgitavad spordi jälgimisest saadava elamuse. Sport on jõudnud ristteele. Tuleb valida kahe suuna vahel. Kas lubada kõikide ainete kasutamist või püüda veelgi tõhustada dopinguvastast võitlust. Ehk ollakse teel inimmonstrumite aretamise suunas piiramatu keemilise kompoti abil.

Teiseks teeks on püüda jätkata senist ebaedukat võitlust veelgi suuremas mahus. Tõstes paratamatult pjedestaalile dopinguküti sportlase asemel. Kumbki kahest valikust ei tundu olevat ahvatlev ja mõlemad teed lõppevad tupikuna. Sportlasele kaasa elamine on muutunud mõttetuks, sest kuidas sa sead teda eeskujuks ja oma kangelaseks, kui kahtled tema aususes ja sisimas arvestad võimalusega, et ta lihtsalt valetab?

Looduses pole head ega kurja ning üleminekud on sujuvad

Hiljuti käis Andres Arrak välja idee legaliseerida prostitutsioon ja kohtas koheselt ühiskonna laialdast vastuseisu oma ettepanekule. Oma raadiosaates mõistsid Kalle Muuli ja Anvar Samost ta ühehäälselt hukka, mis on natukene imelik, sest tavaliselt pole nad nii ühel meelel. Muuli seisukoht on arusaadav – vanema härrasmehena on ta alalhoidlikum ja esindab ühiskonna konservatiivsemat poolt. Imelik on aga Samosti positsioon selles küsimuses. Ta on aastaid esinenud kui liberaal, kuid selles süütus küsimuses asus kindlalt konservatiivsele seisukohale.

Kahe mehe seisukoht võtab üsna hästi kokku kogu ühiskonna hoiaku, kui keegi tuleb välja ettepanekuga muuta piire. Olgu need piirid siis meie ja mõne muu riigi vahel või piirid meie peas: seadused, tavad ja kombed. Alati reageeritakse valulikult. Inimene tunneb ennast turvaliselt oma piirides ja nende muutmisega kaasneb alati risk.

Kuid looduses pole piire. Üleminekud on sujuvad ja kõik piirid ning tõkked on inimese poolt loodud. Looduses pole head ega kurja, vaid inimene tõmbab piiri nende kahe vahele. Ka Veerpalu pääses dopingusüüdistustest, sest ei suudetud tõestada, et tema kehast leitud ained ületavad piiri, mida inimkeha suudaks iseseisvalt toota.

Mõnikord on raske määrata piiri mehe ja naise vahel, nagu on juhtunud selle Lõuna-Aafrika jooksja Caster Semenya näitel. Või näide samalt alalt ja samast riigist: kus on piir puudega inimese ja terve vahel ehk Oscar Pistoriuse juhtum.

Ka piir elu ja surma vahel on kokkuleppeline – mõned organid on küll oma töö juba lõpetanud, kuid samas mõned töötavad veel. Inimene kuulutatakse seda kokkuleppelist piiri ületades surnuks, kuid sama hästi võiks see piir olla ka kusagil mujal. Piiride kujunemise taga on tihti juhus. Oleks ajalugu läinud natukene teisiti, oleks sama kokkuleppeline piir tõmmatud mujale. Parimaks näiteks on siin riigipiirid. Kuid sama kehtib ka seaduseid, tavasid ja kombeid lähemalt vaadeldes. Miks on lubatud tarvitada alkoholi ja tubakat, samas aga keelatud neist kahest leebema kanepi kasutamine? Raske on seda seletada muu, kui ajaloolise juhusena.

Inimesed võitlevad kirega juhuslikult tekkinud piiride eest

Mõnikord on imelik vaadata, millise kirega võitlevad inimesed nende ajaloolise juhusena tekkinud piiride pärast. Püüdes argumentidega veenda ennast ja teisi olukorras, kus sama kaalukaid argumente saab kasutada sellesama piiri mujale nihutamiseks.

Liberaalses riigis ei peaks mõtteliste piiride muutmine olema nii keeruline ega kohtama üldsuse sellist raevukat vastuseisu. Elame avatud ühiskonnas, kus on lubatav ka teistsugune käitumine, kui see ei põhjusta meie kaaskodanikele kahju. Prostitutsiooni lubamine ei pruugi tunduda moraalselt õigena, kuid on argumente, miks seda siiski avatud ühiskonnas lubada ja mitte hukka mõista.

Meie lähemas ajaloos on piir, mis jagab ühiskonna kaheks. Nõukogude Liidu lagunemise järgne, nüüdseks kolmekümnendates eluaastates olev põlvkond on esimene, kes on üles kasvanud koos kanepiga. Vormiliselt on kanep ebaseaduslik. Neile, kes ei oska vaadata, võib tulla üllatusena, kui laialt on ta levinud meie ühiskonnas ja milline on kanepi roll suure osa Eesti inimeste igapäevaelus.

Meil on hullumeelne olukord, kus sotsiaalselt aktsepteeritud tegevus on seadustega täielikult keelatud. Noorte kultuuris ja igapäevaelus kindlat kohta omaval nähtusel ei paista olevat mingit eluõigust. Sellest tulenevalt on läinud ka kõik kanepit puudutav põranda alla. Sellest rääkimiseks kasutatakse slängi ja hankimiseks tuleb seadust rikkuda.

Dopinguvastases võitluse küsimuses on tekkinud kaks leeri: Jaan Martinson arvab, et tuleks lubada kõikide ainete kasutamist. Samuti teab Peep Pahv lahendust, milleks on senise keelatud ainetega võitluse tõhustamine. Kaks vastandlikku seisukohta samas küsimuses. Mõlemad teavad, kuidas lahendada seda keerulist ja lahendamatut olukorda.

Meie rahvale on iseloomulik esinemine lõpliku tõe seisukohalt

Selline teadmine on iseloomulik meie rahvale. Esinemine lõpliku tõe seisukohalt on igapäevane nähtus. Selline positsioon ei salli vastuvaidlemist. Ega vastuvaidlejat. Inimestel on raske aktsepteerida, et riigi mõttelised piirid võivad olla laiemad kui nende enda omad. Kui meie riigis oleks lubatud omasooliste abielud, prostitutsioon ja kanepi suitsetamine, siis see ei tähendaks, et inimene peab olema pilves homo, kes on abielus prostituudiga.

Inimene ei pea liberaalses riigis kasutama ühtegi pakutavaist vabadustest. Ta võib maha märkida oma isiklikud piirid, mida peaks arvestama ja austama ka teised. Nii nagu liberaalses riigis on lubatud süüa seemneid või kanda fooliummütsi, ei peaks ka naeruvääristama inimesi nende usu või maailmavaate pärast. Inimesed on lihtsalt oma piirid tõmmanud kitsamalt või teise kohta, kui mõni teine.

Spordis pole liberaalsusel kohta. Korraga ei saa lubada ja keelata dopingu kasutamist. Tuleb valida üks tee ja seda mööda minna. Liberaalses riigis seevastu ei saa olla ühte ainuõiget valikut. Püüd jõuga seda kehtestada viib sarnasesse olukorda, kuhu nüüdseks on jõudnud tippsport, kus on selgusetu, kas tänane kangelane pole mitte homme kõigi poolt vihatud.

Me elame maailmas, mis liigub iga päevaga lähemale kanepi legaliseerimisele. Iga päevaga muutub koos kanepiga üles kasvanud põlvkond tugevamaks ja rohkearvulisemaks, kuni võtab lõpuks võimu praeguselt, võitjate põlvkonnalt. Hakates tõmbama omi piire, mille sisse loodetavasti mahub terve Eesti ilusti ära. Oma vigade ja puudustega, kedagi välja jätmata.