Seljanka ja lõputu tümakas

Kui ma olen üheksa kuud linnas töötanud ja tänavamüra sees olnud, hingan kergendatult, kui viimaks saabub juuni: võtan puhkuse ja sõidame mehega maale. Meil on Harjumaa rannikul suvila. Rand on praktiliselt kiviga visata. Idüll missugune. Paraku on rannahooajal sealkandis ka palju üritusi. Jaanilaupäevadel on näiteks kohalik suur jaanituli. Mängib mingi kummalise nimega süldibänd (kord oli punt nimega Seljanka, päriselt ka) ja pärast seda pannakse peale tüüpiline Power Hit Radio tümakas. Ja nii hommikuni välja. Me üritame teha koduõuel oma väikest jaanituld, kui viimastel aastatel pole eriti tuju sellekski. Kõikjal on kuulda lärmi, mõni autojuht eksib teeotsaga ja põrutab meile praktiliselt koduhoovi.

Mets ja seksivad noored

Jaaniussikeste ja sõnajalaõie otsimisest olen loobunud. Ma ei saa aru, mis sellega on, et jaaniööl leiavad noored, et mõistlik oleks keset metsa seksida? Otsesõnu. Olen korduvalt mingitele paarikestele peale sattunud. Meie maja juurest on randa umbes kilomeeter — jah, muusika kostab kodumajani hästi. Kostab ilmselt ka viie kilomeetri taha. Kui ka oleme mõni kord läinud randa vaatama, mis pidu seal siis on… Takistusterada! Kõikjal on ülemeelikud paarikesed. Kes metsas seksida ei taha, teeb seda autos. Uksed muidugi pärani lahti.

Tee on muidugi taarat ja prügi täis. Milline looduslik idüll. Ma ei sülita ka ise viinapitsi sisse ja võtan vahel napsi, kuid jaanilaupäevadel nähtav paneb võpatama. Kohalikud noormehed on end vahel nii täis võtnud, et ei jaga enam, mida teevad. Politseipatrullil on tegemist küll ja veel. Alles paar aastat tagasi oli siinkandis 24. juuni hommikul ka raske avarii. Üks purjus kutt lihtsalt tundis, et oleks mõistlik sõitma hakata ja sõbradki peale võtta. Kaugele ta ei jõudnud, põrutas vastu puud. Ise jäi ta loomulikult terveks, kuid üks kaasreisija, noor isa on siiani poolvigane.

Miks mu maasikapeenral pikutad?

Minu jaoks tähendavad 24. juuni hommikud alati seda, et lähen hirmuga õue. Tea, kas mingi seltskond on minu hoovi eksinud. On seda ette tulnud küll. Okseloigud värava kõrval pole mingi ime. Ja kord tõesti üks noormees magaski mu maasikapeenral.

Ega meil alternatiive sellele melule väga ka pole. Linnas ju midagi ei toimu. Ning süda ka valutaks: mis maal toimub, ega keegi ometi meie maja vallutanud või mahalammutanud pole.

Võiks juba kaunis esmaspäev olla, mil jaaniorgia läbi.

Vihane jaaniline Eneli