Lugeja analüüs: Aivar Pohlakule orden? Mille eest?
Mõned päevad tagasi lugesin, et Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak kandideerib presidendilt ordeni saamisele. Mina leian, et antud ordenit väärib Tarmo Rüütli ja kindlasti mitte Pohlak.
Eesti tegi EM-valikturniiril fantastilisi mänge. Me võitsime Serbiat, Sloveeniat, kaks korda Põhja-Iirimaad ning lõpetasime etenduse võimsa viigiga Iirimaa vastu suurel Aviva staadionil. Osa inimesi leiab, et kõige selle taga on olnud põhiliselt Aivar Pohlak. Mina sedasi ei arva. Siinkohal tulebki meenutada minevikku ja küsida, mis on tegelikult olnud koondise edu võti?
Esiteks algab kõik treenerist. Aivar Pohlak on üritanud kogu taasiseseisvuse aja teha eestlastele selgeks, et Maarjamaal pole ühtegi tasemel treenerit. Ta tõi koondist juhendama mitu umbkaitset pooldavat põhjamaalast ning mulle kõige arusaamatumana ka kaks hollandlast, kes polnud treeneritööga sisuliselt üldse kokku puutunud. Ainus seletus nende peatreeneriks määramisel oli nende passi illustreeriv Hollandi kodakondsus. Nii jäid ka imed sündimata ning hädavariandina pani Pohlak koondise etteotsa üle kümne aastase vaheaja järel Tarmo Rüütli. Ma ei pea vist mainimagi, kuidas ta oma tööga hakkama on saanud.
Teiseks, tänu peatreenerile oleme hakanud mängima kauaoodatud loovat jalgpalli, kus meeskond suudab ka palli hoida ja mängida huvitavalt. Ometi poleks taoline mängustiil olnud võimalik, kui polnuks vastavaid mängijaid. Eesti koondisel on küll hea kaitse olnud, aga just ründepool on arenenud paari viimase aastaga jõudsalt.
Selle taga on olnud põhiliselt viis meest: Vassiljev, Dmitrijev, Kink, Kruglov ja Zenjov. Nendest viiest mehest on lausa neli tükki tulnud Tallinna Levadiast ning vaid Zenjov TVMK-st. Ükski neist pole kuulunud aga Flora meeskonda, mille juhiks on teatavasti Pohlak isiklikult. Kui Levadia mängis 2006. aastal suurepäraseid mänge eurosarjas Newcastlega, siis kuulusid võistkonda peale Vassiljevi, Dmitrijevi ja Kingi ka Puri, Purje ja Voskoboinikov ja eduka mängu dirigent oli muidugi Tarmo Rüütli.
Ainus mees Flora juurtega, kes regulaarselt praegu Eesti rünnakutes osaleb, on Vunk, aga sellega nimekiri ka piirdub. Järelduste tegemine seega ei ole väga keeruline. Eesti võidu võtmeks on saanud mängu toodud loovus, mille Rüütli juhtnööride järgi tegudeks on teinud mittefloralased.
Suure jalgpallisõbrana tahaksin ma uskuda, et just Pohlak on tore ja tubli mees olnud ja et just tänu temale on meie praeguse koondise mängijad nii head, kuid reaalsus on teine. Me ei saa rääkida Eesti jalgpalli arendamisest tänu Florale ja Pohlakule, vaid Levadia oskuslikust tööst noorteklassist alates, tänu millele on meil Vassiljev, Dmitrijev ja Kink.
2011. aastaks on Viktor Levada suurte rahade paigutamise Levadiasse lõpetanud, sest Eesti meistriliigast klubitasandil Euroopas kõrgele jõuda on võimatu. Flora süsteem on tõestanud, et selle pealt me tugevat koondist üles ei ehita. Seetõttu kahtlengi, kas Eesti jalgpalli lähitulevik on helge ning kas lugupeetud Aivar Pohlak, kes on olnud aegade jooksul väga vastuoluline Levadia suhtes, ordenit väärib. Kui keegi peaks saama ordeni Eesti jalgpalli arendamise eest, siis peaks see olema Tarmo Rüütli või Roman Ubakivi.
