Artur Talviku sõnul ei otsita Vabaerakonna kandidaati, vaid parimat presidenti Eestile ja seetõttu on erakond loonud platvormi, mis võimaldaks kandidaatidel nn põõsast välja tulla.

"Ma ei oska öelda, kas see on statement, mul on hea meel siin olla. Selle nädala jooksul on Reformierakonna juhatus öelnud, et kaaluvad mind Reformierakonna kandidaadi kandidaadina koos Siim Kallase ja Urmas Paetiga," ütles Kaljurand sissejuhatuseks.

"Tunnen, et minult küsitakse järjest rohkem, et mida sa siis teed? Põhiseaduslik kord on väga oluline - ma ei sea end kandidaadi kandidaadiks, sest see õigus on teil, riigikogu liikmetel, valimiskogu liikmetel. Kui mulle peaks ettepanek tehtama, siis vastan "jaa". Ka kõigile toetajatele: jah, ma olen valmis seda tegema, jah, ma olen valmis vastutama, ja jah, ma arvan, et tänane jutuajamine veenab ka teid, miks ma oleksin eestile hea president," sõnas Kaljurand.

Talviku küsimusele, mida tähendab tema jaoks olla ainus erakonnatu minister valitsuses, vastas Kaljurand, et on eelkõige välisminister ja kannab poliitilist vastutust.

"Mulle on tehtud ettepanek erakonnaga liituda, ma olen võtnud mõtlemisaega, mind pole survestatud. Välisministriks sain juulis, edasi läksid asjad kiiresti, samal hetkel rääkisime peaministriga, kas kunagi võiksin erakonda astuda. Täna ma sinna ega ühtegi teise erakonda astunud pole, olen keskendunud välisministri tööle," ütles Kaljurand.

"Poliitikasse võib tulla mitut moodi, seda näitab ka teie erakond, kuhu on väga erineva taustaga tuldud. Reeglina on ministrid poliitikud, minu välisministriks saamine on ses mõttes erandlik, ma loodan, et Eestis tehakse veel selliseid erandeid."

Veel ütles Kaljurand, et on valmis aitama ja julgustama naisi poliitikasse astuma, sest seda on tema hinnangul vaja.

"Olen näinud teistes riikides naisi, kes saanud parlamenti kvoodiga, kuid teisel või kolmandal korral saanud sinna juba ilma kvoodita. Eestis ma ei usu kvootidesse, mis kehtestatakse nö jõuga. Kui oleme selleks valmis, siis võib tagasi tulla selle juurde, aga kutsusin erakondi endid üles naisi rohkem poliitikasse kaasama, panema naisi kõrgetele kohtadele valimisnimekirjades, mitte sellepärast, et nad naised, vaid et nad on targad ja võimekad."

Samuti soovitas ta kaasata erineva taustaga mehi ja naisi.

Marina Kaljurand tegi ka väikese kokkuvõtte oma eluloost.

"Olen sündinud Tallinnas. Vanematest on nii palju viimasel ajal räägitud. Ema on rahvuselt venelane, sündis Narva linnas. Suguvõsa on juba 3-4 põlve Eestis elanud, isa oli lätlane. Isa ja ema kooselu jäi ses mõttes lühikeseks, et isa mind ei kasvatanud. Kelleks end pean? Ma olen venelane, sest ema kasvatas mind üksi. Ma olen Eesti välisminister, mõlemad emaga oleme eesti venelased. Emast suuremat eesti patriooti ma ei tea. Kasvasin kakskeelsena, vene kirjandust käskis lugeda vene keeles, eesti kirjandust lugesin eesti keeles. Olen väga tänulik emale, et ta mulle sellised väärtused kaasa andis. Miks käin tihti Ida-Virumaal? Sest saan ehk näidata seal elavatele venelastele, mida tähendab olla osa Eesti ühiskonnast, mida annab keel ja kui vedanud on, et elame selles riigis," rääkis Kaljurand.

"Ma olin tubli, käisin katsetel, ema kasvatas mind nii, et haridus on oluline. mu emale oli oluline, et sain esimesena suguvõsas kõrghariduse, tema tütar peab minema Eesti kõrgkooli, räägiti ainult Tartust, mitte Venemaa kõrgkoolidest, kuhu Nõukogude ajal teinekord ju saadeti."

Kaljurand võttiski arutluse alla ka Eesti koolihariduse küsimuse ja ütles, et usub, et haridus liigub ühtlustamise suunas, olukorra suunas, et kõik koolid on võrdsel tasemel.

"Olen oma hariduse eest väga tänulik. Saime väga varakult harjumuse õppida, midagi väga kergelt ei tulnud. Ma arvan, et olin õpetaja unistuste õpilane. Mis puudutab haridust, siis leian, et igal lapsel on õigus väga heale haridusele. Laste õnnelikkus on teine asi - kas peaksime midagi muutma, et lapsed läheks parema meelega kooli? Selles osas ma arvan, et meil on, mida ära teha. koolisüsteem peab andma ühesuguse hariduse kõigile lastele. Töötasin Soomes, kui olin diplomaadina lähetuses, seal polnud vahet, mis kooli sa lõpetasid, kõigil oli samasugune haridus. Ma arvan, et liigutakse sinna poole, et haridus ühtlustada. Siis kaovad ära eliitkoolid, koolid, kuhu soovitakse lapsi saata, sest kõik on võrdsel tasemel."

Ta ütles, et Eestis peaks küll olema erakoolid, aga rahastamine peaks toimuma ühtsetel alustel teiste koolidega. Lisaks mainis Kaljurand, et ka tema ristitütar käib erakoolis.

Artur Talvik tõstatas teema, et lasteaia eest tuleb Eestis palju maksta, samal ajal kui ülikool on tasuta.

"Ma arva, et kõige olulisem on, et igal lapsel peab olema võimalus, kõik lapsed on võrdsed. Peab olema õigus lasteaiakohale, huviringile, kuidas seda peaks rahastama, seda tuleb arutada."

Tugev rahvusvahelises õiguses, siseriiklikust õigusest kaugel

Talvik viitas, et Kaljurand on ka ise õpetaja olnud. "Juriidilisi aineid mõned aastad õpetasin, kriminaalkallakuga aineid: kriminaalõigust, kriminaalprotsessi. Täna olen hea rahvusvahelises õiguses, siseriiklikust õigusest olen kaugel," rääkis välisminister.

Kaljurand kutsuti välisministeeriumi 1991. aastal, vene keele pärast pressiinfo osakonda, et teha Lennart Merile kokkuvõtteid Vene meediast. "Igal hommikul lugesin läbi Eestis ja Venemaal ilmunud lehed."

Seejärel sai temast diplomaat ja suursaadik Venemaal. "Kui andsin volikirju üle, siis kõiki saadikuid instrueeriti, et president Putiniga ei tohi rääkida, öelda ainult tere ja palun, seejärel president esines kõnega. Ütles eesti keeles tere, aga temaga rohkem rääkinud pole. Kõigile Eesti suursaadikutele ütles "tere-tere, vanakere"."

Artur Talvik tuletas meelde, kuidas üleriigiline tuntus diplomaadina tuli Marina Kaljurannale "tänu" pronksiööle ja našile, kes tahtsid temast lahti saada ja Eesti saatkonna maa pealt pühkida.

"Ma arvan, et sul õigus. Hakkasin esimest korda elus andma nii palju intervjuusid, kui polnud kunagi andnud. Pärast seda hakkasid inimesed ära tundma. Aprillis 2007 tuli laiem tuntus. See oli üks nädal, see oli üks osa kolmest aastast," nentis Kaljurand ja lisas, et ei ole kunagi pidanud rääkima midagi, millesse ma ei usu, kui tekiks selline vastuolu, siis ei saaks seda tööd teha.

"Emotsionaalselt ja psüühiliselt võis see raske olla, aga kui teed õiget asja, siis... Ütlesin, et vabastage tänavad, tulge räägime. Sisu ei huvitanud kedagi, Eestile natsisümboli külge panemine huvitas. Mul ei lastud palju rääkida, aga rääkisin vene keeles, mind oli raske suruda natsiriigi stereotüüpi," meenutas ta.

Kas diplomaat on hea välisminister? "Ma arvan, et on. Endisi diplomaate ja suursaadikuid on palju välisministrite seas. Tuleb kasuks, kui tunned teemasid ja inimesi. Euroopa Liidu kolleegide seas on palju endiseid suursaadikuid."

Ta ütles, et on ellu viinud välispoliitikat, millesse usub, mis tekib koostöös esinduste, teiste ministeeriumide ja mõttekodadega - kõige selle tulemusel tekib eesti välispoliitika. "Kui oled panustanud, siis tuleb kergemini. Ma naudin seda tööd. Poleks arvanud, et välisministri töö võib olla nii huvitav."

Kas Päts või Tõnisson? "Sümbolina ma arvan, et pigem ikka Päts," vastas Kaljurand.

Väärtuspõhine või pragmaatiline välispoliitika? "Meie riik põhineb väärtustel, on mingid väärtused, millest taganeda ei saa. Peame aga ka poliitikaid ellu viima, peab olema ka pragmatism, aga väärtustest taganeda ei saa."